Washingtoni ja Moskva vaheline «punane telefon» alustas tööd 63 aastat tagasi

1963. aasta 30. augustil katsetasid USA ja Nõukogude Liit esimest korda otseühendust, mis pidi vältima tuumasõjani viivaid vääritimõistmisi. Kuigi seda tuntakse punase telefonina, oli tegemist hoopis teleprinterite võrguga.

Ajaloo ühe kuulsaima suhtluskanali sünnist möödub 30. augustil täpselt 63 aastat. 1963. aastal käivitati Washingtoni ja Moskva vahel ametlik otseliin, mille eesmärk oli vähendada riskantseid viivitusi suhtluses kahe tuumariigi vahel.

Selle kanali esimene testsaadetis, mis teele saadeti, oli ingliskeelne lause: «The quick brown fox jumped over the lazy dog's back 1234567890». See ei olnud juhuslik valik, vaid tehniline vajadus: lause sisaldab kõiki ladina tähestiku tähti, numbrid aga võimaldasid kontrollida klaviatuuri ja ühenduse terviklikkust.

Tehniline lahendus polnud telefon

Vaatamata popkultuuris kinnistunud nimetusele «punane telefon», ei olnud algne ühendus ei punast värvi ega ka telefon. Tegemist oli teleprinterite võrguga, mis sarnanes välimuselt kirjutusmasinatele. Need seadmed trükkisid teises pealinnas sisestatud teksti paberile, tagades nii kiirema ja turvalisema infovahetuse kui tollased diplomaatilised kanalid.

Washingtonis ei asunud süsteem mitte Valges Majas, vaid Pentagonis. Ühendus loodi otsese vastusena 1962. aasta Kuuba raketikriisile. Tolle kriisi ajal oli kommunikatsioon kahe suurriigi juhtkonna vahel olnud äärmiselt aeglane, mis suurendas ohtu, et üks pool teeb saatusliku ja tagasipöördumatu vea. Otseühenduse eesmärk oligi pakkuda stabiilset kanalit, et hoida ära tuumakonflikti puhkemist pelgalt sidepuuduse või vale tõlgenduse tõttu.