Washington ja Kiiev: Trumpi energiapoliitika ja sõja karm reaalsus

USA presidendi Donald Trumpi katsed piirata Ukraina rünnakuid Venemaa energiataristu vastu on tekitanud diplomaatilise pinge, samas kui Venemaa jätkab oma terrorikampaaniat. Kiievile esitatud surve ja lahinguvälja tegelikkus näitavad, et vaherahu-kõnelused ja sõjaline eskalatsioon toimuvad paralleelselt.

Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi nõudmine lõpetada rünnakud Venemaa naftatöötlemistehastele on tekitanud diplomaatilise pinge, mis põrkub vastu Ukraina igapäevast võitlust ellujäämise nimel. Oktoobri keskpaigaks on olukord eskaleerunud: Washingtoni vaherahusignaalid pole toonud rahu, vaid jätkuva pommitamise nii Washingtoni kui ka Kiievi suunal.

Lubadused ja rünnakud

11. oktoobril teatatud kavatsus energiataristu vastastikuse ründamise peatamiseks ei leidnud reaalsuses kinnitust. Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi sõnul oli teade vaherahust Kiievile täielik üllatus. Samal ajal jätkas Moskva oma kampaaniat. Ööl vastu 12. oktoobrit registreeriti Ukraina õhuruumis 121 drooni, millest 76 olid reaktiivmootoritega. Õhutõrje hävitas neist 89, ent 15 piirkonda said tabamusi.

12. oktoobril tabas droon Kiievis 25-korruselist elumaja, nõudes kahe inimese elu ja vigastades vähemalt üheksat. Harkivi oblastis tabati soojuselektrijaam ning Põssotšõnis hukkus kolm inimest, nende seas 16-aastane nooruk. Vene rünnakud ei piirdunud ühe päevaga; 13. oktoobri varahommikuks oli Harkivis teatatud uutest vigastatutest raketirünnaku tõttu.

Survepoliitika tagamaad

Ameerika Ühendriikide motivatsioon, mis osaliselt seostub 3. novembri vahevalimistega, näib keskenduvat kütusehindade alandamisele ja valijate rahulolu tagamisele. Venemaa naftatöötlemistehaste säästmine on taktikaline valik, millel on aga strateegiline hind. Washingtoni esindajad on väidetavalt viidanud võimalusele piirata luureandmete jagamist ja relvahankeid, kui Ukraina jätkab rünnakuid Venemaa energeetikasektorile. See paneb Kiievi keerulisse olukorda, kus kaitsevõime säilitamine muutub sõltuvaks välisest survest.

Moskva jaoks on lääneriikide ühtsuse murenemine strateegiline võiduvõimalus. Euroopa poliitiline maastik, alates Saksamaa AfD-st kuni Ungari ja Slovakkia valitsuste positsioonideni, loob Kremlile lootust, et sanktsioonid ja abi võivad ajapikku hääbuda. Vladimir Putin ootab hoopis poliitilist väsimust läänes.

Sõja lõpetamine sõltub sellest, kas Kreml kaotab usu oma strateegia edukusse. Kui Moskva näeb, et Washington survestab Ukrainat ja Euroopa poliitiline tahe nõrgeneb, muutub sõja jätkamine poliitiliselt kasulikuks. See tähendab, et relvarahu, millele pole järgnenud julgeolekugarantiisid, ei taga püsivat rahu.