Vok Bikesi juht: Eestist on saamas peatöövõtja

Vok Bikesi juhi Indrek Petjärve sõnul liiguvad Eesti ettevõtted tarneahelas allhankija rollist kõrgemale, kuid suuremate tellimustega kasvavad ka kvaliteedi- ja rahastusriskid. Renault’ga tehtav koostöö on jagatud kolmeks etapiks ning esimene neist käib Prantsusmaal Pariisi lähistel.

Vok Bikesi juhi Indrek Petjärve hinnangul ei saa Eestis enam rajada konkurentsi odavale ja lohakale allhankele. Tema sõnul liiguvad Eesti ettevõtted autotööstuse tarneahelas peatöövõtja rolli poole.

Vok Bikes arendab ja toodab neljarattalisi elektrilisi kaubarattaid. Ettevõte alustas eelmisel aastal koostööd Prantsuse autotootja Renault’ga. Petjärv rääkis koostöö kujunemisest mais Pärnus toimunud tarneahelakonverentsil ning tõi ettevõtte loo näiteks Eesti tööstuse muutumisest.

„Sellest odava allhanke riigist on tegelikult saamas peatöövõtja. Kui eestlased olid autotööstuse tarneahelas kõige alumises otsas, siis täna oleme meie kõige ülemises otsas,“ ütles Petjärv.

Renault’ koostöö kolm etappi

Renault’ga töötamine tähendab Vok Bikesile senisest rohkem nõudeid ja bürokraatiat. Petjärv tõi näiteks tõstelaua, mille kasutuselevõtt võttis peaaegu kolm kuud. Selle kinnitamisele eelnes muu hulgas pinnaseanalüüs ning protsessi kaasati mitu ametkonda.

Koostöö esimene etapp toimub Pariisi lähistel asuvas suures tööstuskompleksis, kus Vok Bikesi rattad lõplikult kokku pannakse. Samas tehases toodetakse ka Renault Masteri sõidukeid. Järgmises etapis peaksid samas asukohas algama komponentide valmistamisega seotud tegevused. Kolmas etapp keskenduks ühishangetele ja Renault’ suurema ostujõu kasutamisele.

Petjärv tõi võrdluseks kinnitusvahendid: Vok Bikes võib vajada tuhandeid polte, Renault ostab neid aga kümnete miljonite kaupa. Suur ostumaht võib anda väiksemale ettevõttele tingimused, mida ta üksinda ei saavutaks.

Kasv vajab valmisolekut

Petjärve sõnul ei ole riistvaraettevõtte suurim mure enam tingimata nõudluse puudumine. Probleem võib tekkida hoopis siis, kui klient soovib korraga sadu või tuhandeid sõidukeid. Siis tuleb kiiresti kasvatada tootmist, tarneahelat ja kvaliteedisüsteeme ning leida raha käibekapitaliks.

„Kui me räägime riistvaraettevõtte kahest suuremast riskist, siis esimene risk, mida investorid kardavad, on see, et kellelgi ei lähe seda toodet vaja. Teine risk on see, mis juhtub siis, kui toodet läheb palju vaja ning tootmist on vaja hakata hüppeliselt kasvatama,” rääkis Petjärv.