Vilde muuseumist teatritallu: näidend otsib uut kodu

Sel suvel ootab teatrisõpru põnev katse: Eduard Vilde muuseumi elutuppa loodud näidend kolib uude keskkonda – teatritallu. Arvustus vaatleb, kuidas selline ümberpaiknemine mõjutab lavastust ja selle vastuvõttu.

Teatrimaailmas on ruumil alati eriline tähendus – lavastus, mis on sündinud konkreetse koha hingusest, kannab endas selle koha mälu. Just seda küsimust tõstatab sel suvel üks tähelepanuväärne etendusjuhtum, kus Eduard Vilde muuseumi elutubasid koduks pidanud näidend rändab uutesse seintesse, teatritallu.

Näidendi pealkiri viitab inimlikkusele ja igavikule – «Armastagem inimest, sest temas on meie ainuke igavik» on lause, mis kannab endas sügavat filosoofilist kaalu. Selline pealkiri lubab oodata tundlikku ja mõtlikku lavastust, mis ei karda suuri eksistentsiaalseid küsimusi.

Vilde muuseum on Tallinnas ainulaadne paik, kus kirjaniku isiklik ruum loob etendusele vaikse, peaaegu intiimselt usutava tausta. Kui näidend kirjutati just selle ruumi jaoks, tekkis paratamatult sümbioossuhe: tekst ja keskkond toetasid teineteist. Küsimus on, kas see side peab vastu ka teatritalu täiesti erinevas atmosfääris.

Teatritalu pakub omalt poolt teist laadi terviklikkust – maalähedust, vaikusest tulvil õhkkonda ja võib-olla isegi looduslikku rütmi, mis võib näidendit hoopis uutmoodi avada. Mõnikord annab kolimine teosele uue elu, paljastades tahke, mida algsetes tingimustes polnud võimalik märgata. Kas ka seekord nii läheb, selgub etendusi nähes.

Suvine teatrihooaeg toob tihti üllatusi just sellistes eksperimentides, kus tuttav tekst kohtub uue ruumiga. Vaatajad, kes tunnevad algset Vilde muuseumi versiooni, saavad ainulaadse võimaluse võrrelda kaht kogemust – see omakorda teeb teatrikülastusest midagi enamat kui pelga meelelahutuse.