Viktor Eksi: Eesti ühiskonna ootused ohvrirollile loovad vääri standardeid

Patrullpolitseinik Viktor Eksi juhib tähelepanu ühiskondlikule survele, mis surub kannatanutele peale stereotüüpse ootuse ohvrirolli täitmiseks. Ta analüüsib, miks selline suhtumine võib ohvri iseseisvust ja tegutsemisvõimet hoopis pärssida.

Eesti ühiskonnas valitseb kinnistunud arusaam, milline peab välja nägema «õige» ohver. Temalt oodatakse loogilist käitumist, abivalmidust, tänulikkust ning ennekõike suutlikkust oma kannatusi ühiskondlikult aktsepteeritaval moel kommunikeerida. Kui kannatanu kaldub nendest ootustest kõrvale, tekib paratamatult kahtlus tema aususes või ohvriseisundi ehtsuses.

Patrullpolitseiniku igapäevatöö pakub sellele teoreetilisele arutelule karmi reaalsuse. Kui ohver ei käitu nii, nagu ühiskondlik norm ette kirjutab, kiputakse teda sildistama. Kui ta on liialt häälekas, tembeldatakse ta ohvrimeelseks; kui ta aga suudab kiiresti oma eluga edasi minna, väheneb sageli ühiskondlik empaatia. See loob pinge, kus kannatanu peab oma õigustuse tõestamiseks vaeva nägema rohkem, kui olukorra lahendamine eeldaks.

Viimasel ajal on avalikus debatis sarnaseid mõttekäike avanud ka Martin Ehala, Martin Mölder ja Airi Värnik. Nad osutavad probleemile, kus ohvriks olemisest võib kujuneda identiteet või teatud juhtudel poliitiline kapital. Ohtlikuks muutub olukord siis, kui ühiskondlik suhtumine õpetab inimesele järjepidevalt abitust. Kui kannatanut koheldakse vaid objektina, keda tuleb aidata, mitte kui tegutsejat, kahaneb tema enda initsiatiiv olukorrast väljumiseks.

Nõustun Martin Mölderi tähelepanekuga, et ohvril on raske säilitada tegutseja rolli. Ühiskondlik ootus, et kannatanu peaks olema vaikne, alandlik ja igavesti tänulik, on koormav. Selline raamistik ei toeta inimese taastumist, vaid võib hoopis kinnistada abitu objekti staatust.