Viktor Eksi: Eesti riik märkab vägivaldset noort alles pärast kuritegu

Politseiametnik Viktor Eksi kritiseerib praegust süsteemi, kus noorte vägivallaga seotud ohumärgid hajuvad erinevate asutuste vahel. Ta leiab, et terviklik ülevaade lapse elust tekib alles pärast raske kuriteo toimepanemist, mitte ennetavalt.

Viktor Eksi sõnul on Eesti riigi lähenemine noortele, kes näitavad välja vägivaldset käitumist, vigane. Süsteem reageerib sageli alles siis, kui on tekkinud reaalne kannatanu, kuigi ohumärgid on olnud varasemalt hajutatult kättesaadavad erinevates ametkondades.

Killustatud info varjab riske

Kujutagem ette 14-aastast noorukit. Tema hinded langevad ja koolikohustus jääb täitmata. Perearsti juures kurdab ta korduvaid peavalusid. Naabrid kutsuvad politsei, kuna korterist kostab müra ja asjade lõhkumist. Iga asutus teeb oma tööd korrektselt, kuid tervikpilti ei teki. Alles siis, kui toimub füüsiline rünnak kaubanduskeskuses, hakkab süsteem efektiivselt tööle ja kogub tõendeid.

Tartu Ülikooli teadlased Anna Markina ja Mari-Liis Sööt on viidanud, et iga spetsialist näeb vaid oma segmenti: kool näeb õppetööd, arst tervist, lastekaitse peresuhteid ja politsei korrarikkumist. Terviklik vaade lapse elule puudub, kuni on liiga hilja.

Mari-Liis Sööt, justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler, on märkinud, et üksnes karistuse karmistamine ei vähenda kuritegevust. Ennetustöö peab algama enne esimest õigusrikkumist.

Digitaalne võimendus ja andmete koondamine

Nutitelefonide ajastul pole kaklus enam vaid kahe osapoole asi. Videote levitamine sotsiaalmeedias laiendab publikut, suurendab ohvri alandamist ja annab vägivallatsejale sotsiaalset staatust. Politsei näeb esmareageerijana olukorda, mida teised ei pruugi tabada, kuid see teadmine jääb sageli vaid ühe väljakutse raamidesse.

Riigil on olemas tehniline võimekus andmeid koondada. Probleem ei ole andmete puudumises, vaid nende killustatuses erinevate asutuste vahel. Lahendus ei tähenda automaatset infovahetust, vaid rollipõhist ja logitud juurdepääsu andmetele, kus kindla mandaadiga ametnikul on võimalus hinnata riske terviklikult. Alles siis saab rääkida reaalsest ennetusest, mitte vaid tagajärgedega tegelemisest.