Viktor Eksi: 73. tund perevägivalla ohvri elus on kriitiline

Politseiametnik Viktor Eksi leiab, et 72-tunnine perevägivalla viibimiskeeld on vaid ajutine lahendus. Artikkel rõhutab vajadust parema koostöö ja süsteemse üleandmisstandardi järele, et kaitse pärast keelu lõppemist ei katkeks.

Politseitöö perevägivalla väljakutsetel lõpeb sageli hetkel, kui vägivallatseja on elukohast eemaldatud ja olukord näiliselt stabiliseerunud. Paberil on sündmus lahendatud, kuid ohvri jaoks algab keeruline periood, kus ametlik kaitse on vaid ajutine.

Alates 17. aprillist 2026 kehtiv seadusemuudatus lubab politseil määrata perevägivalla korral viibimiskeelu kuni 72 tunniks. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) septembrikuu statistika näitab, et meedet rakendati 142 korral, kusjuures viiendik juhtudest kestis maksimumaja ehk 72 tundi ning veerand juhtudest 48 tundi. Kuigi pikemad keelud on vähendanud korduvvägivalla riski, ei ole tegemist lõpliku lahendusega.

Kaitse kui laenatud aeg

Patrullile tähendab pikem viibimiskeeld operatiivset võitu, hoides ära vajaduse naasta samale aadressile loetud tundide möödudes. Ent 72 tundi on sisuliselt laenatud aeg. Selle perioodi jooksul peaks riik hindama laste turvalisust, leidma vajadusel majutuse ja looma kontakti tugiteenustega. Tegelikkuses langeb asjaajamise koormus tihti just neile, kes on vägivalla tõttu kõige haavatavamas seisus.

Euroopa Nõukogu eksperdirühm GREVIO on oma tänavuses aruandes tunnustanud Eestit mitmete oluliste sammude eest, sealhulgas nõusolekupõhise seksuaalvägivalla regulatsiooni kehtestamist. Samas hoiatab raport, et kehtiv 72-tunnine periood ei pruugi olla piisav pikemaajalise kaitse tagamiseks. Probleemkohtadena viidatakse nii ennetava järelevalve puudumisele kui ka raskustele turvalise majutuse leidmisel, eriti psühhosotsiaalse erivajadusega naiste puhul.

Nora kui uus standard

Abivajajate teekond on sageli takistatud terminoloogiliste barjääride tõttu. Ohvriabi mõiste võib olla õiguslikult selge, kuid see sildistamine võib mõjuda tõrjuvalt inimesele, kes ei ole veel valmis ennast ohvriks nimetama.

Lahendusena pakub Eksi välja kontseptsiooni nimega „Nora“, mis ei tähenda uut institutsiooni, vaid kindlat üleandmisstandardit. See toimiks rollipõhise ja logitud riskikokkuvõttena, kus juhtum antakse politseilt üle järgmisele spetsialistile. Eesmärk on tagada, et info liiguks ja vastutaja oleks nimetatud. «Nora ei tähenda uut asutust, vaid kindlat üleandmisstandardit,» märgib Eksi, rõhutades, et andmekaitse ei tohiks muutuda ettekäändeks asutustevahelisele vaikusele.

Edu sellise süsteemi puhul mõõdetaks konkreetsete näitajatega: kui paljud abivajajad tegelikult teenuseni jõudsid ja kui sageli tuli politseil algse sündmuskoha juurde naasta. Ilma sellise järjepidevuseta lükatakse järgmine ohtlik moment vaid 72 tunni võrra edasi.