Viktor Ekksi: mis juhtub pärast 72-tunnist elamiskeeldu?

Politseiametnik Viktor Ekksi väidab, et 72-tunnine elamiskeeld annab vägivallatsejat eemaldades ajalise kindluse, kuid ohvri jaoks algab tegelik kaitse alles pärast seda.

Kodused vägivallajuhtumid lahenevad patrulltöös sageli nii, et vägivallatseja viiakse korterist ära, lapsed magavad ja järgmine väljakutse tuleb raadios juba enne, kui esimene on päriselt lõppenud. Politsei infosüsteemis on juhtum märgitud lahendatuks. Ohvri jaoks aga algab just siis raskem osa.

Elamiskeeldu saab politsei kohaldada kuni 72 tunniks. Kuni 17. aprillini kehtinud seaduse järgi oli tähtaeg 12 tundi, kuid nüüd on see pikendatud. Politsei ja piirivalve departemangu septembrikuise ülevaate järgi kohaldati keeldu 142 juhul, neist 20 protsendil 72 tunniks ja 25 protsendil 48 tunniks. Pikema keelu korral korduvat vägivalda esines harvem, mis on julgustav märk, kuid veel mitte tõend selle mõju kohta.

Mis saab 72 tunni järel

Patrullpolitseinik näeb pikemat keeldu võidu, sest ei pea sama aadressi juurde tagasi minema, kus olukord on veelgi hullem. Kolm päeva on siiski laen, mitte lahendus. Selle aja jooksul tuleb hinnata laste ohutust, leida vajadusel ajutine elukoht, võtta ühendust tugiteenusega ja korraldada pikemaajaline kaitse. Samal ajal peab kõige vähem jõudu omav inimene täitma dokumente ja tegema otsuseid.

Euroopa Nõukogu GREVIO eksperdirühm tunnustas oma tänavuses aruandes Eestit nõusoleku põhimõtte sätestamise ja kodusest vägivallast rääkiva mõiste lisamise eest ohvriabi seadusesse. Samas märgib grupp, et 72 tundi võib olla liiga lühike aeg pikemaajalise kaitse ja tugiteenusteni jõudmiseks. Keeldude täitmist ei kontrollita ennetavalt ning sõltuvusprobleemidega naistel või erivajadustega inimestel on turvalise elamise leidmine raskendatud.

Patrullile ei saa loota, et abivajaja on kaine, rahulik ja valmis oma lugu algusest lõpuni rääkima. Ohver võib olla joobes või šokis ning rääkida katkendlikult. See raskendab kontakti loomist, aga ohtu see ei vähenda. Kui inimesel pole turvalist kohta, kuhu minna, jääb lahtiseks, kuhu teda viia. Patrullauto ei paku majutust ega ole varjupaik.

Sama paradoks esineb endise partneri puhul. Paberil võib suhe olla lõppenud, kuid endisel partneril on endiselt uksekood, teada lapse päevakava ja ohvri töökoht. Haldusliku seisukohalt tähendab sõna "endine" punkti, turvalisuse seisukohalt võib see aga tähistada kõige ohtlikuma perioodi algust.

Nimetuse mõju ja ettepanek

Isegi abiteenuse nimi mõjutab, kas inimene üldse ukseni jõuab. Õiguslikult on mõiste "ohvriabi" selgelt määratletud ja ohvristaatus annab õigused. Teenuse nimena asetab see aga sildi enne, kui abi on alanud. Autor kohtub tööl inimestega, kes tunnistavad vägivalda, kuid ei nimeta end ohvriteks. Osa vähendab juhtunut, osa kaitseb vägivallatsejat, osa soovib lihtsalt, et vägivald lõpeks. Abi saamise eeltingimuseks ei tohiks olla identiteedi aktsepteerimine, milleks inimene pole valmis.

Nimetuse mõju saab mõõta kasutajaintervjuude ja teenusedisaini katsetega. Nii saaks teada, millised sõnastused suurendavad usaldust ja millised panevad inimese vaikselt ukse sulgema.

Autor pakub ühe võimaliku ukse nimeks "Nora". Viide on Ibseni näidendi "Nukumaja" peategelasele, kes astub välja talle ettenähtud rollist. "Nora" pole autori sõnul mitte uus asutus, vaid töö põhimõte. Süsteem peab aitama inimesel taastada turvatunde ja tegutsemisvõime.

Juhtumi üleandmise standard tähendab, et üleandmine loetakse lõppenuks alles siis, kui järgmine pädev spetsialist on juhtumi vastu võtnud, määratud on vastutaja ja inimene teab, millal temaga ühendust võetakse. Politseinikul ei pea olema tervisekaarti näha ega arstil toimikut. Piisab lühikesest riskihinnangust, mis on koostatud ametipädevuse piires ja fikseeritud logis ning milles on märgitud oht, lapsed, kehtivad kaitsemeetmed ja järgmise sammu vastutaja. Andmekaitse eesmärk on kaitsta inimest, mitte vaikida asutuste vahel.

Sellist üleandmise standardit võiks proovida ühes maakonnas. Tulemuslikkust tuleks hinnata selle järgi, kui paljud inimesed said tegelikult teenuse, kui mitu korda kaitsemeetmed rikuti ja kui mitu korda pidi politsei sama pere juurde tagasi minema.

Elamiskeeld 72 tunniks annab riigile aega. Kui 73. tunnil peab ohver ikka veel otsima kedagi, kellele oma lugu uuesti rääkida, on riik küll vägivallatseja kolmeks päevaks eemaldanud, kuid ohvrile on jätnud ülesande ise kaitsesüsteem kokku panna.

Arvamus kajastab autori isiklikku seisukohta ega esinda Politsei- ja Piirivalveameti ametlikku seisukohta.