Viis aastat Talibani võimu Afganistanis: lääneriikide mõju on hääbunud

15. augustil 2026 möödub viis aastat päevast, mil Taliban võttis Afganistanis võimu. Täna seisab riik silmitsi isolatsiooni ja sügava humanitaarkriisiga, samal ajal kui rahvusvaheline üldsus vaagib endiselt, kas ja kuidas režiimiga suhelda.

15. augustil 2026 möödub täpselt viis aastat päevast, mil Taliban vallutas Kabuli ja haaras Afganistanis kontrolli. Täna on režiim oma positsioone kindlustanud, kehtestanud range islamiõiguse ja ignoreerinud suurt osa rahvusvahelisest survest. Afganistan on muutunud püsivaks reaalsuseks, kus maailma tähelepanu on mujale liikunud, jättes kohalikud elanikud ja režiimi uude, ebakindlasse tasakaalu.

Naiste õigused ja igapäevane võitlus

Najia, 47-aastane ettevõtja Kabulist, kirjeldab karmi argipäeva. Tema juhitud väikeettevõte on üks väheseid kohti, kus naised saavad endiselt töötada, kuid uued määrused teevad majandustegevuse keeruliseks. Naised peavad toodete turule toimetamiseks palkama mehi ja ainult nemad tohivad messidel kaupa tutvustada. Need piirangud täiendavad juba kehtivaid keelde, mis takistavad tüdrukutel üle 12. eluaasta koolis käimist.

"Maailm peab Talibani kõnetama teistmoodi, sest praegune lähenemine lihtsalt ei tööta," ütleb Najia. "Afganistani naiste elud peavad muutuma, sest me kaotame lootuse."

Diplomaatia ja võimustruktuur

Kandaharis, mis on liikumise tõeline võimukeskus, kujundab Talibani režiimi emir Hibatullah Akhundzada poliitikat sadade ediktidega. Tema eesmärk on ühiskonna ümberkujundamine range tõlgenduse järgi, mida ta nimetab islami kohustuseks. Vaatamata lääne kehtestatud sanktsioonidele on Taliban loonud kaubandussidemed Hiina, Venemaa, Araabia Ühendemiraatide ja Usbekistaniga.

Liikumise peamine esindaja Zabihullah Mujahid rõhutab, et dialoogist kaugelt ei piisa. "Kui tahame suhetes edusamme teha, peame diplomaatiliselt lähenema, mitte eemalt rääkima," ütles ta hiljutisel kohtumisel.

Rahvusvahelise kogukonna dilemma

ÜRO esindaja Georgette Gagnon tunnistab, et edasiminek on aeglane ja tagasilöögid sagedased, kuid dialoogi hoidmist peetakse vältimatuks. ÜRO uus, niinimetatud "Mosaiigi" protsess püüab läbirääkimisi struktureerida kuue põhiteema ümber, millest üheks on inimõigused ja teiseks sanktsioonide leevendamine. Gagnon rõhutab ühtset lähenemist: "Surve pole seni toiminud, ähvardused pole toiminud; meie parim võimalus on järjepidevas ja ühises sõnumivahetuses."

Hoolimata diplomaatilisest eraldatusest on 22 miljonit afgaani ehk ligi pool elanikkonnast jätkuvalt sõltuvad välisabist. See loob keerulise paradoksi: režiim, keda maailm ametlikult ei tunnusta, sõltub samal ajal organisatsioonide tööst, keda nad ise rangelt piiravad.