Vennad Hans Christian ja Henri Christofer Aavik: konkurentsi polnud, pigem inspiratsiooni

Viiuldaja Hans Christian Aavik ja dirigent Henri Christofer Aavik meenutasid oma ühist muusikalist lapsepõlve, kus võistlemise asemel valitses vastastikune innustamine. Vennad kasvasid üles improviseeritud koosproovidega, koduste kontsertidega ja isegi külaliste jaoks komponeeritud lugudega.

Viiuldaja Hans Christian Aavik ja dirigent Henri Christofer Aavik on muusikamaailmas kumbki oma teed käinud, kuid nende lapsepõlv oli läbi imbunud ühisest musitseerimisest, ilma igasuguse rivaalitsemiseta.

«Tõesti, ma ka ei mäleta. Pigem mäletan seda, et see, mis Henri tegi, väga inspireeris mind ka midagi tegema,» ütles Hans Christian, lisades, et sama mõju avaldas tema tegevus omakorda vennale.

Kodust proovisaali

Mõlemad vennad alustasid lauljatena ja esimesed ühised muusikamälestused on seotud koduste proovidega. «Pidime erinevate laulude sõnu pähe õppima, teist häält juurde mõtlema,» meenutas Hans Christian. Henri Christofer lisas, et külla tulnud sõbrad ei pääsenud pillimängust: kapist otsiti igale külalisele sobiv instrument ja pandi kohe mängima.

Üks harjumus jäi mõlemale eriti meelde: uute lugude kirjutamine kohe külaliste saabudes. «Mäletan isegi ühte korda, kus me hakkasime Hansuga külaliste saabudes uut lugu komponeerima. Partituuri panime kirja ja igasugused erinevad pillid olid kaasatud,» rääkis Henri Christofer. Ühe konkreetse tüdruku külaskäigud muutusid lausa kombestikuks, tema tulek tähendas alati uut muusikapala, mida vanemad õhtul kojujõudes pidid kuulama.

Piret Ripsi katsejänesed

Vendadel on siiani alles kaustad helilooja Piret Ripsi lauludega, mille esmaesitajad nad lapsepõlves olid. «Tema kirjutas neid teoseid ja meie olime katsejänesed, kes pidid neid esimest korda kodus laulma,» meenutas Hans Christian.

Sünnipäevad möödusid ilma etteasteta harva. «Sellist perekondlikku sünnipäeva ei möödunud küll ilma selleta, et ema ühel hetkel ütleks, et poisid, nüüd on esinemise aeg,» naeris Henri Christofer.

Mänguline, mitte pingeline

Kooslaulmist tuleb vendade sõnul ette tänaseni, kuigi pigem mitteametlikus võtmes. «Ma pean ütlema, et ma ei pea ennast üldse heaks lauljaks, aga see pakub hästi palju rõõmu,» tõdes Henri Christofer. Hans Christian lisas, et ka kodus üksi laulmine kuulub tema elu juurde.

Kui küsida, milline muusikapala iseloomustaks nende vendlust, on vastus mõlemal üksmeelne: midagi mängulist. «Mulle meenub meie lapsepõlvega esmajoones legode ehitamine, toimetamised õues, metsas onni ehitamine,» sõnas Hans Christian. Sobivaks näiteks pakub ta Felix Mendelssohni viiulikontserdi kolmanda osa. Henri Christofer rõhutas, et lapsepõlves ei tundunud harjutamine sunniviisilisena: «See oli kuidagi loomulik osa elust. Sellist survet mina ei mäleta.»