Vennad Aavikud: konkurentsi polnud, pigem inspireerisime teineteist

Viiuldaja Hans Christian Aavik ja dirigent Henri Christofer Aavik rääkisid ühisest muusikalisest lapsepõlvest: võistlemist ei mäletata, ühe venna tegevus innustas alati teist. Muusika oli nende peres igapäevaelu loomulik osa.

Viiuldaja Hans Christian Aavik ja dirigent Henri Christofer Aavik kasvasid muusikat täis kodus, kus kodused proovid, külalistele pillimäng ja isetehtud partituurid olid argipäev. Kumbki vend ei mäleta omavahelist konkurentsi, ainult vastastikust innustust.

«Tõesti, ma ka ei mäleta. Pigem mäletan seda, et see, mis Henri tegi, väga inspireeris mind ka midagi tegema,» tõdes Hans Christian Klassikaraadio saates «Delta». Sama mõju oli ka tema tegevusel vennale.

Uus lugu iga külaskäigu puhul

Mõlemad vennad alustasid lauljatena. Varaseimatest muusikamälestustest kerkivad esile kodused proovid, sõnade päheõppimine, teise hääle juurde mõtlemine. Henri Christofer meenutab, et külalistele leiti alati kapist mõni pill: «Ükskõik, kes sõpradest külla tuli, panime ta midagi mängima.»

Mõnikord alustati külaliste saabudes kohe uue loo komponeerimist. «Partituuri panime kirja ja igasugused erinevad pillid olid kaasatud. Kõik said mängida,» ütles Henri Christofer. Ühel tüdrukul oli lausa traditsioon, tema tulekuks tuli alati uus muusika kirjutada. «Vanemad pidid seda kuulama, kui nad õhtul koju tulid,» naeris Hans Christian.

Muusika käis peres ka teises suunas: helilooja Piret Rips kirjutas teoseid ning vennad olid esimesed, kes need kodus läbi laulsid. «Neid kaustasid on meil siiamaani alles,» mainis Hans Christian.

Pill harjutamine polnud sunniviisiline

Perekonnaõhtutel kuulus esinemisaeg automaatselt sisse. «Sellist perekondlikku sünnipäeva ei möödunud küll ilma selleta, et ema ühel hetkel ütleks: poisid, nüüd on esinemise aeg,» muheles Henri Christofer.

Survena seda ei mäletata. «Mulle meenub meie lapsepõlvega esmajoones legode ehitamine, toimetamised õues, metsas onni ehitamine,» ütles Hans Christian. Henri Christofer lisas: «Ma ei mäleta üldse sellist asja, et sõbrad oleksid kõik kuskil väljas olnud ja meie pidime olema toas pilli harjutamas kangesti. Tegime seda ikka, aga see oli kuidagi loomulik osa elust.»

Kooslaulmist tuleb vendadel ette tänaseni. Henri Christofer tunnistab, et ei pea end heaks lauljaks, aga rõõm on suur; Hans Christian ütleb, et laulab vahel kodus isegi üksi. Vendlust iseloomustava muusikapala valikul jõuavad mõlemad samale järeldusele: see peaks olema mänguline. Hans Christiani meelest sobiks selleks Felix Mendelssohni viiulikontserdi kolmas osa.