Venemaalt voolas teises kvartalis välja rekordiline hulk varjatud kapitali

Venemaa keskpanga andmed näitavad, et riigi maksebilansis registreeriti teises kvartalis kõigi aegade suurim «vigade ja väljajätmiste» maht. 12,2 miljardit dollari suurune kapitali väljavool viitab nii majanduslikule ebakindlusele kui ka eliidi püüdele oma vara riigist välja viia.

Venemaa keskpanga värske statistika kohaselt on riigist varjatult välja liikunud rahasumma jõudnud 32 aasta rekordtasemele. Maksebilansi aruandes, mis kajastab tänavust teist kvartalit, on «puhaste vigade ja väljajätmistena» kirja pandud 12,2 miljarditt dollarit. See summa tähistab tehinguid, mida ei ole võimalik liigitada ühegi tavapärase kategooria alla, nagu import, välisvõlgade tagasimaksmine või investeeringud.

Kvartalivõrdluses on kasv olnud plahvatuslik: aasta alguses, esimeses kvartalis, oli sama näitaja 1,4 miljardit dollarit. Seega on varjatud kapitali väljavool kasvanud 8,7 korda. Sellist mahukust pole registreeritud alates andmete kogumise algusest 1994. aastal. Isegi 2009. aasta esimeses kvartalis, mil püstitati varasem rekordtase 8,3 miljardit dollarit, jäi näitaja praegustest numbritest märgatavalt maha.

Kapitali väljaviimise põhjused

Majandusteadlane Dmitri Polevoi märkis, et kuigi keskpank nimetab neid summasid statistilisteks erinevusteks, peituvad nende taga tegelikkuses varjatud kapitali väljavool ja arvestamata jäänud tehingud. See tendents peegeldab majanduslikku ebakindlust.

Venemaa jõukamad ärimehed ja Vladimir Putini lähikondlased on viimastel kuudel aktiivselt oma kapitali riigist välja viinud. Eesmärk on paigutada varad turvalisematesse kohtadesse, kartes pangandussüsteemi ebastabiilsust ja valitsuse võimalikku sekkumist sõjaeelarve täitmiseks. Vaba raha on suunatud peamiselt Küprosele, Araabia Ühendemiraatidesse, Türki, Saudi Araabiasse ja Aafrika riikidesse.

Mõju valuutaturule

Investeerimisfirma analüütik Oleg Abelev tõi välja, et selline mahukas raha väljaviimine tekitab Vene valuutaturul märgatava tasakaalustamatuse. Eksporditulu, mis peaks riiki jääma, suunatakse «hallide» kanalite kaudu välismaale. See vähendab nõudlust ja pakkumist tasakaalustavate eurode ja dollarite hulka siseturul, samal ajal kui nõudlus välisvaluuta järele püsib endiselt kõrgel.