Venemaa vangilaagreid kirjeldanud Ukraina ajakirjanik nõuab sõjakurjategijate karistamist

Kaks ja pool aastat Venemaal vangistuses veetnud Maksõm Butkevõtš kirjeldab süsteemset vägivalda Ukraina sõjavangide vastu. Tema sõnul on õigusmõistmine sõjakurjategijate üle kriitilise tähtsusega, et vältida taoliste rikkumiste normaliseerimist.

Ukraina idaosas Luhanski oblastis 2022. aasta juunis vangi langenud ajakirjanik ja inimõiguste aktivist Maksõm Butkevõtš veetis järgnevad 30 kuud Venemaa vangistuses. Ta kirjeldab oma kogemust süsteemse vägivalla ja rahvusvahelise humanitaarõiguse ulatusliku eiramisena, mis on tabanud tuhandeid Ukraina sõjaväelasi ja tsiviilisikuid.

Süsteemne vägivald vanglates

Venemaa vangistussüsteemis valitseb hirmu ja füüsilise sunni atmosfäär. Pärast kinnivõtmist allutati Butkevõtš regulaarsetele peksmistele, näljutamisele ja sundõppeks, kus vangid pidid korduvalt esitama Venemaa hümni. Lisaks füüsilisele vägivallale rakendasid okupatsioonivõimud Butkevõtši suhtes fabritseeritud süüdistusi, mis päädisid 13-aastase vanglakaristusega. Ta rõhutab, et tegemist pole üksikjuhtumitega, vaid laiaulatusliku praktikaga, mis on suunatud vaimse ja füüsilise vastupanu murdmisele.

Viimaste hinnangute kohaselt on Venemaa käes 7000 kuni 10 000 Ukraina sõjavangi. Paljud neist on loetletud teadmata kadunutena, kuna Venemaa ei edasta teavet kõigi kinnipeetavate kohta Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele. Ukraina ombudsmani andmetel võib kinnipeetud tsiviilisikute arv ulatuda 16 000 inimeseni, kellest paljud kadusid niinimetatud filtratsiooniprotseduuride käigus.

Õiglus kui väärtuste kaitsmine

Butkevõtš tõmbab paralleele oma saatuse ja vanavanaisa vahel, kes tapeti 1938. aastal Stalini terrori ajal. Tema sõnul kasutab tänane Venemaa repressiivaparaat sama metoodikat, tembeldades vastaseid rahvavaenlasteks. Ajakirjaniku hinnangul on sõjakurjategijate vastutusele võtmine vältimatu, et säilitada rahvusvahelise õiguse usaldusväärsust.

Isegi kui tegelik kohtumõistmine võib võtta aastaid, peab rahvusvaheline üldsus dokumenteerima kuriteod ja seadma Venemaa juhtkonnale poliitilisi ning majanduslikke piiranguid. See on ainus viis näidata, et inimsusevastased teod ei jää unustusse ega karistuseta. Samas tõdeb Butkevõtš, et Ukraina ühiskond on kurnatud ning riigi edasine vastupanu sõltub otseselt lääneriikide jätkuvast militaarsest ja finantsilisest abist.