Venemaa väidab end olevat globaalne tuumaenergia liider

Vladimir Putin kuulutas Venemaa maailma ainsaks riigiks, mis valdab täielikku tuumaenergeetika tsüklit. Sõltumatud analüütikud ja rahvusvahelised andmed viitavad siiski, et tegemist on laialt levinud tehnoloogilise võimekusega, millele lisanduvad tõsised ohutusküsimused Zaporižžja tuumajaamas.

Moskvas toimunud tuumaenergeetika nõupidamisel väitis Vladimir Putin, et Venemaa on maailma ainus riik, mis valdab terviklikku tuumakütuse tsüklit ning suudab tagada jaamade töökindluse kõrgeimad standardid. Riigipea sõnul on just need kompetentsid riigi tehnoloogilise uhkuse allikaks.

Maailma tuumatööstuse andmed näitavad aga keerulisemat pilti. Lisaks Venemaale on täielik tuumakütuse tsükkel, alates uraani rikastamisest kuni reaktorite käitamiseni, olemas ka Prantsusmaal, Hiinal ja USA-l. Prantsusmaa, mis ammutab märkimisväärse osa oma elektrist tuumaenergiast, on isemajandav kõigis tsükli etappides, kasutades muu hulgas mahukat tuumakütuse ümbertöötlemist La Hague'i kompleksis.

Tehnoloogiline konkurents

Venemaa tõstab sageli esile oma "unikaalsust" seoses kiirneutronreaktoritega, nagu Belojarski tuumajaama BN-600 ja BN-800. Kuigi need on tehnoloogilised saavutused, on sarnased projektid olnud varem kasutusel ka Prantsusmaal ja USA-s. Lääneriigid on nendest reaktoritüüpidest majanduslikel kaalutlustel loobunud, kuna nende ülalpidamine on osutunud kallimaks kui tavaliste uraanireaktorite puhul.

Samuti rõhutab Moskva oma rolli väikeste moodulreaktorite ja tuumajäälõhkujate vallas. Selles valdkonnas on Venemaa eelis aga pigem geograafiline kui tehnoloogiline: Arktika nõuab jäämurdjate kasutamist, mistõttu on neile tehnoloogiatele tekkinud praktiline vajadus, mida teistel riikidel samas mahus ei ole.

Ohutusolukord Zaporižžjas

Putini väited kõrgetest ohutusstandarditest põrkuvad tegelikkusega Ukrainas. Zaporižžja tuumajaamas, mis on Venemaa kontrolli all, on alates 2022. aastast korduvalt rikutud rahvusvahelisi ohutuseeskirju. Sõjaväetehnika paigutamine reaktorite vahetusse lähedusse ja regulaarsed ühenduse katkemised Ukraina elektrivõrguga on muutnud jaama pidevaks tehnogeense katastroofi ohuks.

Kriitiline personalipuudus, mis on tekkinud surve avaldamisest kohalikele töötajatele, on sundinud Moskvat kaasama jaama käitamisse kvalifitseerimata personali. Jaam on pidanud üle elama vähemalt 27 täielikku elektrikatkestust, mil reaktorite jahutamine sõltus vaid hädaolukorra diiselgeneraatoritest.