Venemaa on muutunud oma liidri pantvangiks, nendib kultuurikriitik Andrey Arkhangelsky

Ajakirjanik ja kultuurikriitik Andrey Arkhangelsky analüüsib Venemaa ühiskonna vaimset seisukorda ja Kremli režiimi võimumehhanisme. Ta leiab, et venemaalaste aastakümneid kestnud hoiakud on võimaldanud riigijuhil kehtestada kontrolli.

Venemaa riigipea Vladimir Putin külastas 12. augustil Sahhalini saart, kus ta kohtus Vaikse ookeani laevastiku mereväelastega, kandes üritusel sümboolset madrusevormi. Andrey Arkhangelsky sõnul ei ole see žest juhuslik, arvestades, et täpselt 26 aastat tagasi toimus allveelaeva Kursk hukkumine, mis oli Putini võimuaja üks esimesi suuri tragöödiaid. Ajakirjaniku hinnangul kasutab režiim sarnaseid sümboleid ja esinemisi oma positsiooni kindlustamiseks.

Eskalatsioon kui režiimi tööriist

Arkhangelsky sõnul on Putini käitumismuster viimase 15 aasta jooksul püsinud muutumatuna ning põhineb pideval pinge kruvimisel. Kui režiim ei suuda pakkuda ühiskonnale nähtavaid võite sõjatandril, lülitub sisse eskalatsioonimehhanism, mille eesmärk on hirmutada lääneriike. Kuna Vaikse ookeani laevastik on tuumarelvade kandja, saadab selline visiit selge sõnumi, et Venemaa on valmis tõstma vastasseisu taset globaalsel tasandil, ohustades lisaks Euroopale ka Ameerika Ühendriikide huve.

«Me oleme kõik tema peas toimuva pantvangid,» sõnab Arkhangelsky, rõhutades, et maailma turvalisus sõltub nüüd suuresti sellest, kas Vene liider otsustab viimase eskalatsiooni korral tuumanupu vajutada või mitte. See ebakindlus on muutnud maailma haavatavaks ühe inimese otsustest.

Ühiskonna vaimne allakäik

Analüüsides Vene ühiskonna passiivsust, viitab Arkhangelsky ühiskonna hoiakutele. Tema hinnangul on venemaalaste harjumus hoiduda poliitikast ja mitte võtta vastutust oma riigi tegude eest loonud soodsa pinnase totalitarismi taassünniks. Arkhangelsky nendib, et kui kodanik ei suuda või ei taha öelda riigile selget «ei», muutub ta vaikimisi režiimi toetajaks. See infantilism, kus täiskasvanud inimesed väldivad elementaarseid poliitilisi küsimusi, on viinud massilise suutmatuseni mõista oma osa toimuvates tragöödiates.

Kultuuritegelaste vastutus

Arkhangelsky väljendab muret kultuuriringkondade suhtumise pärast. Tema sõnul on Venemaa kultuuripoliitika, mida on kujundanud nii meelelahutus kui ka propaganda, aidanud kaasa ühiskonna intellektuaalsele mandumisele. Paljud Venemaa kultuuritegelased, sealhulgas näitlejad ja lavastajad, on võtnud passiivse positsiooni, seades isikliku karjääri ja privileegid kõrgemale moraalsetest põhimõtetest. See olukord, kus loojad vaikivad, peegeldab keerulist olukorda väärtuste hindamisel.

Eksperdi sõnul ootab Vene ühiskonda ees keeruline protsess, kus väljakutseks saab olema oma rolli mõtestamine. Ilma sisekaemuseta ja aruteluta mineviku, sealhulgas stalinistlike repressioonide ja praeguse sõja üle, jääb riik suletud ringi, kus mineviku vead korduvad uues kuues.