Venemaa «juhitud demokraatia» ja selle kaja läänes

Venemaal toimuvad fassaadivalimised on vaid osa Kremli pikaajalisest strateegiast võimu kindlustamiseks. Sarnased küünilised taktikad ja usalduse õõnestamine demokraatlike institutsioonide vastu leiavad kõlapinda ka Euroopa poliitikas.

Venemaal toimuvad sel nädalavahetusel valimised, kus riigiduuma koosseisu kujundamine on suuresti ette otsustatud. Vladimir Putin ja tema partei Ühtne Venemaa säilitavad kontrolli parlamendi üle, jättes vaid riismed Kremli poolt heaks kiidetud «süsteemsele opositsioonile». See on poliitiline fassaad, mille eesmärk on säilitada illusioon pluralismist, samal ajal kui tegelik poliitiline suund on kindlalt võimuladviku kätes. Võimude jaoks on kriitilise tähtsusega, et valimistulemused ei näiks liiga absurdselt võltsitud, kuna see võib õõnestada narratiivi, justkui hooliks riigijuhtimine rahva arvamusest.

Selle aasta valimisprotsess on keerulisem kui varem, kuna Ukraina sõda on kestnud juba viiendat aastat. Hinnanguliselt on sõjategevus nõudnud umbes 1,5 miljonit Venemaa inimkaotust. See statistika ning hirm uue mobilisatsioonilaine ees on sundinud võime pingutama, et hoida kontrolli narratiivi üle. Hiljuti keelustasid võimud liberaalse partei Jabloko, tuues ettekäändeks tehnilised detailid. Tegelik põhjus oli partei kampaanialause «Rahu ja vabadus», mis muutus võimudele ebamugavaks, kui valijate toetus hakkas sõjavastaste hoiakute suunas kalduma.

See nn juhitud demokraatia mudel, kus autoritaarset kontrolli peidetakse konstitutsiooniliste mehhanismide taha, ei ole unikaalselt Venemaa nähtus. Sarnased tendentsid, kus demokraatlikke norme õõnestatakse usalduse kadumisega, imbuvad ka lääneriikidesse. Suurbritannias on erakond Reform UK, mida juhib Nigel Farage, saavutanud toetuse, mis küündib 23 protsendini. Farage on avalikult viidanud plaanile kuulutada ametisse asudes välja «erakorraline olukord», et suruda läbi oma radikaalne programm ilma parlamendi või kohtute takistusteta. See lähenemine ei pruugi olla avatult demokraatiavastane, kuid see õõnestab usaldust sõltumatute institutsioonide vastu, luues soodsa pinna autoritaarsematele ambitsioonidele.