Venemaa absurdsed kaubamärgid ja Kaja Kallase diplomaatiline sihikindlus

Venemaal püütakse registreerida parfüümi nimega "Anchorage'i vaim", mis sümboliseerib riigi ühiskondlikku allakäiku. Samal ajal paistab Eesti päritolu Euroopa diplomaatia juht silma järjekindla toetusega Ukrainale, vastandudes nii Lääne kõhklustele kui ka Kremli imperialistlikele ambitsioonidele.

Venemaal on esitatud Rospatentile kaubamärgitaotlus, mis kannab nime "Anchorage'i vaim". See avalikkuse ette jõudnud teade viitab kavatsusele registreerida kõnealune nimi parfüümide, tualettvee ja lõhnastatud vahade klassis. See detail ei oleks iseenesest tähelepanuväärne, kui see ei peegeldaks Venemaa ühiskonda neelavat sügavat absurdi ja moraalset korrosiooni. Sarnased ettevõtmised meenutavad nõukogudeaegseid anekdoote, kus üritati luua jabura nimega tarbekaupu, kuid tänapäeval on reaalsus fantaasiast ette jõudnud.

Geopoliitiline vari

Selle absurdi taustal toimuva Ukraina sõja juured ulatuvad sügavamale, kui võib esmapilgul tunduda. 1996. aastal kirjutas Ameerika strateeg ja nõunik Zbigniew Brzezinski raamatus "Suur malelaud", et ilma Ukrainata lakkab Venemaa olemast Euraasia impeerium. Ta märkis toona, et kontroll Ukraina ja selle ressursside üle on Venemaa jaoks kriitilise tähtsusega, kui nad soovivad taastada oma suurriiklikku staatust. Vladimir Putin on asunud seda stsenaariumi teostama ettearvamatult täpselt, justkui oleks Brzezinski prognoos muutunud tema tegevuskavaks.

Kallase diplomaatiline samm

Samal ajal kui Euroopa ja USA on aastaid kõhelnud, kas ja kui jõuliselt sekkuda, on Euroopa Liidu välispoliitika juht Kaja Kallas näidanud silmapaistvat järjepidevust. Ta surub järjekindlalt läbi vajalikke otsuseid, mis puudutavad nii tehnoloogiate tarnimist Ukrainale kui ka täiendavate sanktsioonide kehtestamist Venemaa vastu. Kuigi Kallase minevikus on olnud küsitavaid episoode seoses tema abikaasa äritegevusega, on tema praegune pikaajaline ja vankumatu hoiak Ukraina toetamisel tõstnud ta Euroopa poliitilise eliidi etteotsa.

Lääs on aastaid jälginud Ukraina ponnistusi nagu teatrist, kartes teha otsustavaid samme õigeaegselt. See venimine on toonud kaasa tarbetuid inimkaotusi. Euroopa on ajalooliselt suuteline õigeid otsuseid langetama, kuid tihti juhtub see alles pärast pikki kõhklusi, mis muudab sündmuste lõpplahenduse vaid traagilisemaks.