Venelased põgenevad Valgevenesse: internetiblokeeringud sunnivad otsima uut elu Minskis

2026. aastal on Valgevenest saanud üks peamisi sihtriike venelastele, kes tahavad Venemaalt lahkuda, kuid kellel napib ressursse kaugematesse riikidesse kolimiseks. Peamised tõmbetegurid on vaba internet, viisavaba režiim ja ühine keel. Sotsioloogid hoiatavad siiski, et Valgevenesse kolimine võib inimesed veelgi haavatavamasse olukorda jätta.

2026. aastal on üha rohkem venelasi hakanud sotsiaalvõrgustikes arutama Valgevene kui emigratsiooni sihtriigi üle. Internetiblokeeringud, Telegrami ja teiste teenuste kättesaadamatuse ning majandusliku ahastuse taustal otsivad inimesed väljapääsu, ja Valgevene näib pakkuvat seda madalaima takistusega.

Sotsioloogid: «minimaalse sisenemislävega» riik

Detsembrist 2025 kuni juunini 2026 küsitlesid uurija Anna Kulešova ja tema kolleegid enam kui 740 Venemaal elavat Telegrami-kanali «Emigritseps» tellijat. Tulemused näitasid, et inimesi hirmutab eelkõige infoisolatsioon.

«Praeguse emigratsioonilainet eristab varasematest hirm infoisolatsiooni ees, mis korreleerub eksistentsiaalse isolatsiooniga: ilma ühenduseta maailmaga puudub tulevik ja elu mõte. Meie andmetel oli selline hirm väga kõrge juba 2025. aasta lõpus,» ütles Anna Kulešova uurimisrühmale «Bereg».

Sotsioloogi sõnul valivad inimesed Valgevene seetõttu, et see on riik «minimaalse sisenemislävega», nii legaliseerimise kui ka rahaliste kulutuste mõttes. «Meie tähelepanekute kohaselt ei vali inimesed endale sobivaimat poliitilist režiimi, vaid väikseima vastupanu strateegiat ressursipuuduse tingimustes,» lisas ta. Kulešova hoiatab samas, et perspektiivis võib Valgevenesse kolimine muuta inimesed veelgi haavatavamaks, Venemaa ja Valgevene jõustruktuuride tiheda koostöö, ühiste otsinguandmebaaside ja reaalse õiguskaitse puudumise tõttu.

«Mõistsin, et ma lihtsalt ei jää füüsiliselt ellu»

Oksana (nimi muudetud) elas enne kolimist Venemaa lõunapiirkonnas. Ta töötab vabakutselisena veebis, aidates ettevõtteid kriisiolukordades. Internetiblokeeringud hakkasid tema sissetulekut otseselt mõjutama: õhtuti lülitati tema linnas mobiilinternet täielikult välja, VPN-id blokeeriti üksteise järel.

«Lõpuks olin sunnitud töötama ainult Venemaa firmadega. Aga Venemaa turg elab läbi selliseid aegu, et isegi suured korporatsioonid ei võta aktiivselt inimesi tööle,» kirjeldas ta olukorda.

Otsuse Minskisse kolida tegi Oksana ka oma kuueaastase tütre pärast: laps saab kohe vene keeles rääkivasse lasteaeda minna ning linnas on ka inglise keele õpe. Ta tõdes, et kui last poleks, oleks ta valinud Poola, sealsed töökontaktid on paremad ja majanduspoliitika meeldib talle rohkem. Kuid venelase passiga on sinna praegu raske pääseda.

Esimesed nädalad Minskis tõid aga pettumusi. Korteri leidmine osutus keeruliseks: paljud üürileandjad soovivad ainult Valgevene kodanikke. Oksanale sattus ebaaus üürileandja ning ta pidi politsei abile tuginema, et raha tagasi saada. Samas leidis ta esimestel nädalatel tänu stabiilsele internetiühendusele mitu head rahvusvahelist töökontakti, tunniga teenis ta Poola kliendiga konsulteerimisest 300 dollarit.

«Minsk meenutab mulle õhkkonnalt Venemaad aastatel 2008-2011. See oli kõige rahulikum aeg, mingit survet ei olnud, ainult tunne, et võib lihtsalt elada. Isegi paar kuud siin võimaldab mul taastuda,» ütles Oksana.

Grodnost sai uus kodu

Olgal (perekonnanimi jäetud avaldamata) oli Grodnosse erinev tee. Ta elas Tšeljabinski oblastis Verhni Ufaleis ning tuli Grodnosse esimest korda puhkusele 2025. aasta augustis, linna, millest ta oli lapsepõlvest unistanud.

Detsembris 2025, kui Tšeljabinski oblastis algasid tõsised internetipiirangud, otsustas ta kiiresti: kaks nädalat hiljem oli ta juba tagasi Grodnosse. Mees ja poeg jäid Venemaale. «Lähedased loodavad, et väsinen kunagi välismaal elamisest ja tulen tagasi. Neile tundub, et minu kolimine on pigem pikaleveninud reis või omalaadne katse, mitte uue elu algus teises riigis,» kirjeldas Olga olukorda.

Grodnosse kohale jõudes seisis ta silmitsi bürokraatiaga: elamisloa taotlemine nõuab dokumente paljudest erinevatest asutustest, mis paiknevad üle terve linna. Pool aastat hiljem on elamisloa protsess ikka veel pooleli. Ka tööd oli raske leida: paljud tööandjad ei soovi koostööd välismaalastega, palgad on madalad ja nõuded ranged.

Odav internet, kuid riskid on reaalsed

Mõlemad naised tunnistavad, et Valgevene poliitiline režiim neid ei häiri, vähemalt praegu. Oksana ütles otse, et ei muretse Aleksandr Lukašenko poliitika pärast, kuid lisas: kui Valgevenes hakkaksid algama samalaadsed internetiblokeeringud nagu Venemaal, lahkuks ta sealt kohe.

Sotsioloog Kulešova rõhutab, et just see põhjustabki muret: emigrandid ei teadvusta piisavalt, et Valgevene ja Venemaa jõustruktuurid teevad tihedat koostööd ning ühiste otsinguandmebaaside olemasolu tähendab, et teatud inimrühmadele ei pruugi Valgevene kaitset pakkuda.