Veneetsia filmifestivalil esilinastuv dokumentaalfilm avab Valgevene repressioonide tegelikkust

Andrei Kutsila uus dokumentaalfilm „Letters from the Silenced Country“ esilinastub 9. septembril Veneetsia filmifestivalil, pakkudes sissevaadet Valgevene elanike ellu pärast 2020. aasta valimisi. Film käsitleb repressioone, poliitvange ja eksiili, tuginedes reaalsetele kirjavahetustele ja arhiivimaterjalidele.

9. septembril Veneetsia filmifestivalil esilinastuv dokumentaalfilm «Letters from the Silenced Country» toob ekraanile Valgevene praeguse olukorra, kus ühiskondlikku diskursust on lämmatanud ulatuslik riiklik repressioon. Režissöör Andrei Kutsila, kes on ise kodumaalt lahkunud, on loonud teose, mis püüab dokumenteerida vaba sõna summutamist pärast 2020. aasta presidendivalimisi.

Repressioonide varjus

Riiklik surve on Valgevenes võtnud süstemaatilise pöörde, kus teisitimõtlemine on muutunud eluohtlikuks. Inimõigusorganisatsioon Viasna on alates 2020. aasta protestidest dokumenteerinud vähemalt 65 000 poliitilistel põhjustel aset leidnud vahistamist. Kutsila sõnul ei piirdu võimude tegevus vaid tänavate rahustamisega; hirm on sundinud inimesi oma mõtteid sosinates väljendama, kuna isegi valgevene vabadussümboli internetis avaldamine võib lõppeda vanglakaristusega.

Filmi struktuur tugineb paljuski kirjadele, mida režissöör on vangistuses viibivatele aktivistidele ja nende lähedastele saatnud. „Lugesin tuhandeid kirju,“ nendib Kutsila, kelle eesmärk oli leida individuaalseid lugusid, mis peegeldaksid laiemat ühiskondlikku tragöödiat.

Isiklikud lood vangikongidest

Teose üheks keskseks tegelaseks on opositsiooniaktivist Vitold Ashurak, kes mõisteti viieks aastaks vangi. Film dokumenteerib tema saatust läbi kirjavahetuse sõprade ja perega, pakkudes kontrasti vangivalvurite poolt toime pandud vägivalda jäädvustavate turvakaamera kaadritega. Ashurak, kes suri kinnipidamisasutuses kahtlastel asjaoludel, on saanud sümboliks riikliku vägivalla.

Teises liinis avatakse üliõpilane Kasia Budzko lugu, kes kannab 2,5-aastast vanglakaristust. Tema kogemusi illustreerivad animatsioonid, mis põhinevad tema enda joonistustel. Lisaks vaatleb film endise uurija Andrei Ostapovitši lugu, kes 2020. aasta augustis ametist lahkus, protesteerides politsei jõhkruse vastu. Ostapovitšist sai üks esimesi julgeolekujõudude esindajaid, kes avalikult režiimi vastu astus ja riigist põgenes.

Vaatamata depressiivsele reaalsusele rõhutab Kutsila, et film püüab leida võimalusi lootuseks. Režissööri hinnangul on ajalooline perspektiiv ja inimestevaheline solidaarsus need jõud, mis võimaldavad säilitada usku vaba Valgevene võimalikkusesse. Ta nendib, et hoolimata süngest olukorrast on just ühendus inimeste vahel ja omavaheline toetus see, mis annab jõudu edasi tegutseda.