Veneetsia filmifestivalil esilinastus Ilja Hržanovski 20-aastase ajalooga suurteos «Dau»

Veneetsia filmifestivalil esilinastus režissöör Ilja Hržanovski «Dau» lõppversioon, mis koondab kahe aastakümne jooksul valminud 700-tunnise materjali neljatunniseks filmiks. Teos käsitleb füüsik Lev Landau elu ja tema loodud instituudi mandumist totalitaarses süsteemis.

Veneetsia filmifestivalil esitleti tänavu režissöör Ilja Hržanovski monumentaalprojekti «Dau» lõppversiooni, mis on koondanud endasse kahe aastakümne jooksul valminud tohutu materjali. Kui projekti varasemad osad ja katkendid on tekitanud vastakaid reaktsioone, siis tänavune neli tundi kestev film võtab kogu loo kokku, pakkudes vaatajale terviklikku ülevaadet füüsik Lev Landau ja tema juhitud instituudi saatusest.

Kahekümneaastane filmieksperiment

Projekt «Dau», mis on kogunud tuntust oma 700-tunnise toormaterjali ja äärmuslike võttemeetodite poolest, on nüüdseks saanud kaheosalise kinoloo. Hržanovski koos operaator Jürgen Jürgesega ehitas Harkivisse hiiglasliku dekoratsiooni, teadusuuringute instituudi, kus näitlejad ja vabatahtlikud elasid aastaid, simuleerides Nõukogude Liidu atmosfääri 1930ndatest kuni 1960ndateni. See eksperimentaalne lähenemine on jätnud jälje ka uude filmi, kus dokumentaalsus põimub mängufilmi loogikaga.

Filmi keskmes on noore teadlase Landau kujunemine, mida kehastab Kreeka dirigent Teodor Currentzis. Režissöör otsustas rolli puhul kasutada näitleja rahvust, muutes Landau oma versioonis kreeklaseks. Lugu algab 1928. aastal Leningradis, kui noor teadlane jälgib kiriku lammutamist, mis sümboliseerib vana maailma lõppu ja uue, kohati vägivaldse ajastu algust.

Teadusest vägivallani

Filmi narratiiv liigub süütust teaduslikust idealismist sünge reaalsuseni, kus intellektuaalne vabadus asendub riikliku survega. Kui alguses unistavad instituudi töötajad avastustest, siis loo edenedes surutakse nad olukorda, kus ainsaks väljundiks on sõjalis-tööstusliku kompleksi teenimine. Hržanovski käsitleb filmi vältel teemasid nagu võim, vabaduse kaotamine ja moraalne laostumine, kasutades metafoorina aatomipommi loomist.

Veneetsia publiku reaktsioonid olid vastandlikud. Osa saalist lahkus poole seansi pealt, viidates teose intensiivsusele ja pikkusele, samas kui teine osa kostitas filmi pika ovatsiooniga. Hržanovski teos ei püri ajaloolisele täpsusele, vaid loob alternatiivse reaalsuse, kus nõukogude võimu represioonid ja inimlik mandumine on viidud äärmuseni.

Filmi finaalis visatakse aknast välja mööbliese, mis meenutab palvetavat inglit. See hetk tähistab nii peategelase kui ka tema loodud utoopilise instituudi lõplikku hävingut. Hržanovski ei pakkunud vastust küsimusele, kas teadus võib viia õnnestumiseni, kuid jättis ekraanile küsimuse võimu ja intellekti hävitavast suhtest, mis jääb vaatajat saatma ka pärast lõputiitreid.