Vene välisminister Lavrov nimetas Moskvas Euroopat maailmaajaloo «põrgu sügavikuks»

Vene välisminister Sergei Lavrov esines tele-eetris avaldusega, milles süüdistas Euroopat viimase 500 aasta jooksul toimunud orjanduse, kolonialismi ja maailmasõdade õhutamises. Ajaloolised faktid aga viitavad, et taoline narratiiv eirab ulatuslikku orjandust väljaspool Euroopat ja sarnase ulatusega konflikte mujal maailmas.

Moskvas esinenud Venemaa välisminister Sergei Lavrov väitis telekanali Pervõi Kanal saates, et Euroopa on oma ajaloo jooksul toiminud maailmaajaloo «põrgu sügavikuna». Ministri sõnul on eurooplased viimase poole aastatuhande vältel elanud teiste arvelt, tegeledes orjapidamise, kolonialismi ja ekspluateerimisega.

«Euroopa roll Ukraina asjades väärib eraldi uurimist, nagu ka Euroopa roll meie planeedi arengus viimase 500 aasta jooksul, mil eurooplased on elanud teiste arvelt,» väitis Lavrov. Oma sõnavõtus sidus minister Euroopa poliitika kahe maailmasõja algusega ning viitas ka Napoleoni sõdadele kui näitele Euroopa agressioonist Venemaa vastu.

Ajalooline kontekst ja orjandus

Lavrovi väited on pälvinud ajaloolaste kriitikat, kuna need jätavad tähelepanuta orjanduse süsteemse kasutamise väljaspool Euroopat. Näiteks 19. sajandil oli tänapäeva Nigeeria territooriumil asuvas Sokoto kalifaadis orjade arv hinnanguliselt 2-2,5 miljonit, mis ületas toona Ameerika Ühendriikide orjade hulka. Samuti toimis Ida-Aafrikas Sansibari sultanaadi juhitud orjandussüsteem, kus orjatöö oli majanduse alustalaks kuni 19. sajandi lõpuni.

Samuti on minister väitnud, et Euroopa on ajalooliselt olnud kriiside allikas, ent ei maininud mastaapseid konflikte mujal maailmas. Aastatel 1850-1864 toimunud Taipingi ülestõus Hiinas tõi kaasa 20-30 miljoni inimese surma, mis ületab märgatavalt Esimeses maailmasõjas hukkunute arvu, ulatudes ligi 18,5 miljoni ohvrini.

Lavrov püüdis ka ümber kirjutada Ameerika Ühendriikide iseseisvussõja ajalugu, omistades Katariina II-le otsustava rolli USA toetamisel. Ajalooliste dokumentide kohaselt mängis aga peamist rolli hoopis Prantsusmaa, mis pakkus sõjalist liitu, relvastust ja saatis kohale 6000-mehelise armee, et toetada kolonistide võitlust Suurbritannia vastu.