Vello Rekkaro: omandireform on kodutuse peamine süüdlane

Sotsiaalteadlane Vello Rekkaro väidab, et Eesti kodutuse juured peituvad omandireformis ning riik ja kohalikud omavalitsused peavad tekitatud kahju heastama. Kersti Põldemaa on kirjutanud, et kodutus pole üksnes peavarju puudumine, vaid puudutab ka inimväärikust. Eluasemevaldkonna analüüs koostati juba 2006. aastal, kuid probleemid on lahendamata.

Vello Rekkaro näpistab sõrmega riigi haavasse: kodutus Eestis pole juhuste kokkulangemine ega inimeste endi süü, vaid omandireformi otsene tagajärg, mille eest vastutavad võimud pole siiani arveid tasunud.

Sotsiaalteadlane ja Tallinna sotsiaaltöökeskuse kauaaegne juht Kersti Põldemaa kirjutas hiljuti Õhtulehes, et «kodutus on sotsiaalse tõrjutuse äärmuslik vorm, kusjuures mitte vaid peavarju puudumisena, vaid see puudutab ka inimväärikust». Rekkaro võtab sealt lõime ja viib argumendi lõpuni: kui kahju on põhjustanud riiklik reform, peab hüvitis tulema riigilt.

2006. aasta analüüs, vastused olemas, tahe puudus

Eluasemevaldkonna SWOT-analüüs valmis 2006. aasta aprillis. Põhjalikus dokumendis kaardistasid teadlased ja ametkondlikud eksperdid sotsiaalselt kõige valusamad probleemid ning seadsid eesmärgiks muuta eluase kõigile kättesaadavaks, vähendada sotsiaalset tõrjutust ja arendada elamufond kvaliteetseks ning jätkusuutlikuks.

Kaks aastakümmet hiljem on küsimus endiselt päevakorral.

Ühine vastutus, ühine tegutsemine

Rekkaro rõhutab, et lahendus nõuab riigi ja kohalike omavalitsuste koostööd, mitte ühepoolseid deklaratsioone. Arengukavad on olemas, puudu on tahe neid täita.