Veikko Tihvani maailmameistritiitel tõi Eestis Compak Sportingu rambivalgusesse

Veikko Tihvani hiljutine maailmameistritiitel Compak Sportingus on suunanud spordipubliku tähelepanu Eesti jahilaskmisele. Kuigi ala areng sõltub peamiselt kohalike entusiastide panusest, on järelkasv ja treeningvõimalused näidanud viimastel aastatel märgatavat tõusu.

Veikko Tihvani hiljutine maailmameistritiitel Compak Sportingus on toonud Eesti jahilaskmise uuesti avalikkuse huviorbiiti. Tegu on spordialaga, mis kuulub rahvusvaheliselt FITASC organisatsiooni alla ning on eraldiseisev olümpiamängude kavas olevatest laskealadest.

Eestis jaguneb jahilaskmine kahe erineva alaliidu vahel. Tarmo Meus, Eesti Jahispordi Liidu juhatuse liige, selgitab, et kui olümpiaaladega tegeleb laskurliit, siis Jahispordi Liit keskendub just Compak Sportingule, Sportingule ja kombineeritud jahilaskmisele. „Meie ühendame jahimehesõbralikumad alad enda alla, samas kui laskurliit haldab püstoli- ja haavlilaskmist, mis on olümpiaalad,“ kirjeldab Meus korralduslikku jaotust.

Taristu ja järelkasvu areng

Kuigi lasketiire leidub üle Eesti, tõdeb kogenud laskur ja rahvusvaheline kohtunik Kaupo Kindsigo, et geograafiline levik võiks olla laiahaardelisem. „Teatud maakondade sportlased ei hakka sõitma pikka maad teise Eesti otsa, et võistlusel osaleda. Need võistlused peaksid jõudma inimestele lähemale,“ märgib Kindsigo. Positiivse arenguna toob ta välja Pärnu ja Haljala lasketiirud, mis on viimaste aastatega nullist üles ehitatud ja moderniseeritud.

Lasketiirude loomine ja haldamine on seejuures suures osas kohalike spordiklubide ja jahimeeste õlul. Ühe laskemasinaga varustatud seadme maksumus algab umbes 2000 eurost, mis muudab tugeva kogukonna olemasolu tiirude rajamisel hädavajalikuks.

Samas on noorte huvi jahilaskmise vastu kasvamas. Kui viis aastat tagasi oli järelkasv madalseisus, siis tänaseks on rivis 15 juuniorit. Täiendava tõuke on andnud koostöö ungarlasest tipptreeneri Andras Vargaga, kes on läbi viinud noortelaagreid, et tuua Eestisse värsket rahvusvahelist kogemust.

Väikese turu väljakutsed

Eesti väiksus seab aga piirid tipptasemel finantseerimisele. Võrreldes Prantsusmaa või Itaalia suurte laskmismaadega, kus sportlased sõlmivad relvatootjatega märkimisväärseid sponsorlepinguid, on Eesti sportlastel see keerulisem. Riiklik rahastus on alaliidu sõnul olnud siiani pigem tagasihoidlik, mistõttu loodetakse suuremat tuge Eesti Olümpiakomiteelt.

Veikko Tihvan ise peab edu võtmeks stabiilsust. „Füüsiliselt, kuna relv kaalub neli kilo, saab lasketiirus tunde veetes korraliku trenni,“ selgitas maailmameister. „Vaimse poole pealt tuleb elada rahulikku elu ja rajal plaanist kinni pidada.“