Varjupaigapoliitika ummik: Vene kodanikud põrkavad Zagrebi pagulaslaagris vastu müüri

Zagrebi Porini pagulaskeskusest on saanud Venemaalt põgenenud inimeste jaoks tupiktee, kus varjupaiga saamise võimalus on kaduvväike. Ametlik statistika näitab, et vaid murdosa taotlejatest jõuab positiivse otsuseni, samal ajal kui aktivistid ja kaitset otsivad inimesed tembeldatakse sageli riikliku julgeoleku ohuks.

Zagrebi äärelinnas asuv Porini pagulaskeskus on kujunenud takistuseks paljudele Venemaalt pagenud inimestele. Endine hotellihoone on muutunud ooteruumiks, kust legaalse staatuse saamine on muutunud sisuliselt võimatuks.

Vladislav Arinichev jõudis Horvaatiasse 2022. aasta lõpus. Ta oli üks tuhandetest, kes lootis leida kaitset pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse. Aktivistina, keda Moskvas taga otsiti, eeldas ta rahvusvahelise kaitse saamist. Tegelikkus kujunes aga drastiliselt teistsuguseks.

Statistika peegeldab süsteemset tõrget

Numbrid näitavad selgelt, kui keeruline on Horvaatias asüüli saada.

Arinichevi olukord teravnes, kui tekkisid erimeelsused seoses elamistingimustega Porini laagris. Ta viitas puudulikule hügieenile. Horvaatia julgeolekuteenistus SOA on varjupaigataotlejaid julgeolekuriskide suhtes kontrollinud.

Teised juhtumid ja ametlik seisukoht

Sarnasesse seisu on sattunud ka teised. Annet Scholz ja mitmed teised on kogenud nii süsteemset tõrjumist kui ka ebaturvalist keskkonda laagri territooriumil. Horvaatia siseministeerium on viidanud, et enamik varjupaigataotlejaid kasutab riiki vaid transiidipunktina, mis on sundinud ametnikke varjupaiga menetlusi veelgi karmistama.

Arinichev on tänaseks lahkunud Prantsusmaale, püüdes seal uuesti asüüli taotleda. Horvaatia võimud plaanivad samal ajal hallata migratsioonisurvet piirialadel.