Vanglast vabanenute naasmine ühiskonda: Tartu sotsiaalvaldkonna juht selgitab abikohustust

Vanglast vabanenud inimesed seisavad sageli silmitsi ebakindlusega elukoha ja toetuste osas. Tartu linna esindaja selgitab, et kohaliku omavalitsuse kohustus inimest aidata ei teki automaatselt pelgalt soovist pärast karistuse kandmist kindlas linnas elada või töötada.

Pärast vanglakaristuse kandmist ühiskonda naasvate inimeste jaoks on üheks suurimaks takistuseks elukoha puudumine ja ebaselgus selles, milline kohalik omavalitsus peab neid toetama. Sageli tekib küsimus, kas inimesel on õigus saada abi sealt, kuhu ta plaanib vabanedes elama ja tööle asuda, või peab ta pöörduma oma varasema elukohajärgse omavalitsuse poole.

Omavalitsuse kohustused ja seadus

Tartu linna sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Merle Liivak rõhutab, et vangistuses viibimine või plaan asuda pärast vabanemist kindlas linnas õppima või tööle ei pane kohalikule omavalitsusele automaatselt kohustust teenuseid pakkuda. "Asjaolu, et inimene viibib kinnipidamisasutuses Tartus või plaanib pärast vabanemist jääda Tartusse õppima või tööle, ei tähenda, et Tartu linn oleks tema elukohajärgne omavalitsus või et Tartu linnal tekiks sellest automaatselt kohustus talle teenuseid osutada," selgitab Liivak.

Sotsiaalhoolekande seaduse järgi on kohaliku omavalitsuse ülesandeks hinnata inimese abivajadust ja korraldada vastav tugi. Kui inimesel puudub rahvastikuregistrijärgne elukoht või pole võimalik seda tuvastada, on üldjuhul kohustatud vältimatut sotsiaalabi osutama see omavalitsus, kelle territooriumil inimene abi vajamise hetkel viibib. Samas rõhutab Liivak, et iga juhtumit käsitletakse individuaalselt, võttes arvesse inimese tegelikku elukorraldust ja sidemeid konkreetse piirkonnaga, mitte vaid tema soovi seal edaspidi elada.