Vaimse tervise abi otsimine Eestis: hirmud ja praktilised sammud spetsialistini

Vaimse tervise muredega spetsialisti poole pöördumine võib olla kurnav protsess, mida takistavad teadmatus ja hirmud. Eksperdid selgitavad, kuidas Eestis abi leida, millal pöörduda perearsti poole ja mille alusel valida endale sobiv terapeut.

Eestis vaimse tervise muredega silmitsi seisvad inimesed komistavad sageli algusfaasis teadmatuse ja hirmude otsa. Paljud vajavad abi, kuid ei oska seda küsida ega tea, milline spetsialist on nende probleemiga kõige paremini kursis, mistõttu lükatakse vastuvõtule minekut edasi.

Perearsti roll ja teenusevalik

Tervisekassa vaimse tervise valdkonna teenusejuht Helis Ojala soovitab esimese sammuna võtta ühendust perearstiga. See võimaldab hinnata mure raskusastet ja vajadusel suunata patsiendi edasi vaimse tervise õe, psühholoogi või psühhiaatri juurde. Perearsti kaasamine aitab vältida segadust esmase suunamise osas.

20-aastane Diana meenutab, kuidas ta esimesel korral valis psühhiaatri, lootes vaid medikamentidele, kuna pidas psühholoogi vestluseid ebapraktiliseks. Hilisem kogemus Peaasi.ee nõustamissüsteemiga, mis on mõeldud 12-26-aastastele, muutis aga tema suhtumist põhjalikult. Diana sõnul oli oluline, et spetsialist kuulas ta ära ilma kiirustamata, mis aitas leevendada hirme seoses abi otsimisega.

Õige spetsialisti leidmine

AT Praksise kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Anneliis Tali rõhutab, et teraapia ei ole eksam, kus patsient peab end eelnevalt tõestama. «Hea ravisuhe ei tähenda konfliktide puudumist, vaid ka võimet neid koostöös käsitleda,» märgib ta. Oluline on leida spetsialist, kelle pädevus vastab konkreetsele murekohale ja kellega tekib usaldus.

Kliinilise psühholoogia keskuse PsychEval juht Eerik Kesküla lisab, et kvalifikatsioonil on kaalukas roll. Laste puhul on vajalik vastava kutsega psühholoog, mälu- või tähelepanuhäirete korral aga neuropsühholoog. «Hea kliiniline psühholoog õpetab teraapia käigus oma tunnetega iseseisvalt toime tulema,» kinnitab ta.

Eravastuvõttude puhul tuleb arvestada rahalise panusega, mis jääb keskmiselt 90-140 euro vahemikku ühe kohtumise kohta. Kui koostöö ei suju, on patsiendil õigus otsida teine spetsialist, sest raviotsused peaksid tuginema nii kliinilistele vajadustele kui ka inimese eelistustele.