Vaikus kui relv: kuidas ignoreerimisest saab suhtes varjatud vägivald

Vaikimist ja partneri ignoreerimist peetakse suhetes üheks valulisemaks karistusviisiks. Suhete spetsialistid nimetavad seda nähtust "kivimüüriks", olukorraks, kus inimesel pole isegi võimalust asju läbi rääkida. Eesti kirjaniku Tuuliki Kasoneni romaan "Ma valin armastuse" toob selle teema elavalt esile.

Vaikus võib olla kaitsev ja rahustav, aga see võib muutuda ka relvaks. Suhete spetsialistid hoiatavad, et partneri teadlik ignoreerimine ja vaikimisega karistamine on varjatud vägivalla vorm, mis jätab sügavad emotsionaalsed jäljed.

Nähtust, kus üks partner keeldub täielikult suhtlemast, nimetatakse ingliskeelses psühholoogias "stonewalling'uks" ehk kivimüüriks. See tähendab olukorda, kus teine inimene ei vasta küsimustele, väldib silmsidet, jätab vahele ühised einestamised ja käitub, nagu teist inimest polekski olemas. Sellises olukorras on karistataval poolel praktiliselt võimatu konflikti lahendada, sest dialoogi lihtsalt ei teki.

Miks vaikus nii valutab?

Psühholoogid selgitavad, et sotsiaalne tõrjumine aktiveerib ajus samu piirkondi, mis füüsiline valu. Inimene, keda ignoreeritakse, tunneb end alandatuna, väärtusetuna ja lõksu jäänuna. Eriti keeruline on see siis, kui vaikimine kestab päevi või nädalaid, inimene ei tea, mis valesti läks, ega saa seda parandada.

Eesti kirjanik Tuuliki Kasonen käsitleb seda teemat oma romaanis «Ma valin armastuse», kus peategelane kirjeldab, kuidas tema abikaasa kolib pärast tööreisi magamistoast elutuppa ja lõpetab täielikult suhtlemise. Mees ei ütle enam head ööd, ei küsi, kuidas naisel läheb, ega vaata talle silma. Trennid ajastab ta nii, et need kattuvad söögiaegadega, ainult selleks, et ühiseid hetki vältida.

Armastuse varjus peidetud oht

Kasoneni romaani üks kõige tabavamaid tähelepanekuid on see, kuidas samast omadusest, vaikuse, võib saada nii armumise põhjus kui ka hilisem valuallikas. Naine meenutab, kuidas ta mehesse esimest korda armus just sellepärast, et too oli sõprade seas kõige rahulikum ja kindlam, nagu «vana tamm keset tormi». See vaikne otsusekindlus andis talle turvatunde.

Kuid seesama vaikus, mis ühel hetkel tundus kaitsev, muutus aastate jooksul distantseerumise ja karistamise vahendiks. See muutus ei toimu üleöö, see on aeglane protsess, mida on raske märgata, kuni ollakse juba sügaval selle keskel.

Kuidas sellega toime tulla?

Suhete eksperdid soovitavad vaikusega karistamise korral kõigepealt anda partnerile aega rahuneda, seejärel pöörduda tema poole rahulikult ja konkreetselt: «Mul on tunne, et oleme teineteisest kaugenenud. Kas sa oleksid valmis rääkima, mis toimub?» Kui partner keeldub pidevalt igasugusest dialoogist, võib olla vajalik paarinõustamine, sest üksi on seda probleemi peaaegu võimatu lahendada.

Oluline on mõista, et vaikimine pole neutraalne akt. Kui sellest saab süstemaatiline karistamisviis, on tegemist emotsionaalse väärkohtlemisega, mis nõuab tähelepanu ja lahendust.