Vähi diagnoos muudab elu: patsient vajab toetust, aga jääb tihti üksi

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel haigestub iga viies inimene oma eluajal vähi. See diagnoosib muudab radikaalset nii patsiendi kui ka tema perekonna elu, kuid sageli puudub vajalik tugistruktuur.

Vähi diagnoos on üks kõige raskem sõnumeid, mida inimene tervishoiusüsteemis kuulda saab. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) statistika näitab, et elu jooksul haigestub vähki ligikaudu 20 protsenti elanikkonnast. See pole lihtsalt meditsiiniline diagnoos, see on šokk, mis muudab patsiendi ja tema perekonna maailmavaate, plaanid ja igapäevast elu põhjalikult.

Vähi ravi on pikk ja nõudlik protsess. Patsiendid vajavad keemiaravi, kiiritust, võimalikult operatsioone ja paljudes juhtudes intensiivset psühholoogilist toetust. Kuid tegelikkuses jääb paljud neist oma diagnoosiga üksi. Perekond, sõbrad ja kolleegid ei tea sageli, kuidas haigele inimesele aidatav käituda. Mõned pöörduvad ära, kardades jõuetust või ei oska emotsionaalselt toetust anda.

Probleemiks on ka tervishoiusüsteemi piirangud. Arsti vastuvõtud on kiired, psühholoogist abi saavad paljud vaid tasulistest teenustest. Sellisel juhul jäävad vähi diagnoosiga inimesed tegelikkuses väga üksi, füüsiliselt, emotsionaalselt ja sageli ka majanduslikult, kuna ravi maksab märkimisväärt rahakotil.

Tegelikkuses vajab vähi diagnoosiga inimene tõepoolest tervet küla: arste, õdesid, psühholoogie, perekonda, sõpru ja kogukonda. Kuid praegusel ajal on tugistruktuur paljudes riikides, kaasa arvatud Eestis, fragmenteeritud ja ebapiisav. Vähi ehitamine parematest tugisüsteemidest on sotsiaalse hoolimise ja avalikku tervishoiu prioriteedi küsimus.