Uuslavastus A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel: «Vargamäe valvur» vaatleb ajatuid tegelasi

A. H. Tammsaare muuseumi rehetares esietendus 24. juulil Urmas Lennuki kirjutatud ja Vallo Kirsi lavastatud teos «Vargamäe valvur». Lavastus tõukub «Tõe ja õiguse» esimesest osast, keskendudes kõrvaltegelaste rollile ja nende mälestustele.

A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel esietendus 24. juulil uuslavastus «Vargamäe valvur». Urmas Lennuki kirjutatud ja Vallo Kirsi lavastatud teos ammutab ainest «Tõe ja õiguse» esimesest osast, kuid läheneb Tammsaare maailmale ebatraditsioonilisest nurgast.

Lavastus algab sauna-Madise surmaga, mis toimib katalüsaatorina teistsuguse vaatepunkti tekkeks. Fookus liigub romaani pealiinidelt kõrvaltegelastele, keda lavastaja ja autor näevad kui Vargamäe igaviku kandjaid. Ülle Lichtfeldt kehastab saunanaist, kelle tegelaskuju on loo ankruks. Tema kõrval mängib Rait Õunapuu igavest sulast Matut. Nende omavaheline dünaamika on varjundirikas, kus vallatlev huumor põimub hapra nukrusega.

Jane Napp ja Märten Matsu, kes on Vargamäe laval uued tulijad, jagavad rolle Mari ja Jussi ning Liisi ja Joosepi vahel. Nende tegelaskujud otsivad saunast varjupaika ja nõuandeid, põimides erinevad saatused tervikuks. Näitlejate kvartett loob ühise mänguruumi, kus tegelaste olemused segunevad ja täiendavad üksteist.

Peeter Konovalovi helikujundus ja Sander Aleks Paavo valgusehitus rõhutavad rehetares valitsevat õhustikku. Annika Lindemanni lavastuslahendus kasutab ära hoone loomulikke elemente, sealhulgas lakaluuki ja suuri uksi, luues keskkonna, kus tegelaste saatused põimuvad ajatult. Lavastus ei püüa «Tõde ja õigust» kronoloogiliselt uuesti jutustada, vaid vaatleb romaani motiive läbi mälestuste ja ootuste prisma.