Uus uuring: Rooma villade naisjuhid juhtisid veini- ja õlitootmist, mitte majapidamist

Melbourne'i ülikooli ajaloolane Tamara Levit on näidanud, et Rooma villade naishaldurid, vilicad, juhtisid mõisa peamisi kaubandustootmisi, veini- ja oliiviõli tootmist, mitte pelgalt majapidamist. Uurimus vaidlustab 30 aasta pikkuse ajalookirjutuse traditsiooni. Töö on avaldatud ajakirjas Journal of Roman Archaeology.

Melbourne'i ülikooli ajaloolane Tamara Levit on jõudnud järeldusele, et Rooma villat juhtinud naishaldurit, vilica't, on ajalookirjutuses valesti kujutatud terve põlvkond.

Eksitus, mis kestis 30 aastat

Alates Jasper Carlseni 1990. aastate töödest on kaasaegsed ajaloolased kirjeldanud vilica't kui majahoidjat, kes vastutas koristamise, köögi ja orjade järele valvamise eest. Levit näitab, et see kujutlus põhineb Columella traktaadi „Põllumajandusest" (1. saj pKr) 12. raamatu vääral tõlgendamisel.

Columella laenas raamatu sissejuhatuse peaaegu sõna-sõnalt kreeka filosoofililt Xenophonilt, kes kirjutas 400 aastat varem Ateena jõuka perekonna elust. Sealt pärinevad ka arutlused naise „loomulikust" kutsumisest kodu juures püsida. Columella enda juhtnöörid raamatu põhiosas joonistavad aga hoopis teise pildi.

Veiniladu 80 000 liitrit

Vilica vastutas puuviljade ja köögiviljade varumise, sealiha soolamise ning oliivide marineerimise eest. Kaks peamist ülesannet olid siiski veinitootmine ja oliiviõli tootmine, koos hõlmavad need 26 peatükki raamatu 59-st.

Mõlemad tegevused olid Rooma villa peamised kaubandustuluharud. Väljakaevamised näitavad, et tootmismaht ületas kaugelt mõisa elanike endi vajadused. Kampania villa Pisanella veinikeldris mahutasid üle 80 hiiglasliku savikannuga doliumite read ligi 80 000 liitrit veini aastas. Lõuna-Gallia villa Vareyi sajad doliumid mahutasid kuni 650 000 liitrit. Columella järgi juhtis kogu seda tootmist vilica: ta vastutas anumate tõrvamise, pressimise, käärimise ja pärast õlimüüki kannude puhastamise eest.

Tootmistsoon, mitte elutuba

Vilica töökoht ei olnud isandamaja salong, vaid villa tootmistsoon, mis oli elamualast arhitektuurselt eraldatud, mõnikord üle 80 meetri pikkuse kivimüüriga, nagu Gallia villa Damblainis. Ta käis laudas, tallis ja härjaköösis, luges pärast niitmist villa üle ning osa töid, sealhulgas seatapmist ja puuviljade päiksekuivatamist, juhtis ta õues.

Columella usaldas vilicale ka rituaalid, milleta roomlased head saaki ette ei kujutanud: ohverdused veinijumalatele Liberusele ja Liberale enne viinamarjakorjust. Arheoloogid on leidnud altareid otse villade veinimajadest. Rooma mosaiiikidel ja freskodel kujutatakse naisfiguure, kes juhivad töid ja toovad ohvrivanikuid.

Leviti sõnul mängis vilica võtmerolli Rooma põllumajanduses, impeeriumi majanduse peamises sektoris. Ükski neist naistest ei jätnud oma tööst kirjalikku tunnistust, kuid allikatest on, nagu Levit märgib, võimalik „kuulda tema hääle kaja".