Uus Eesti film «Morten» toob kinodesse maagilise realismi ja noorte maailma

Režissöör Ivan Pavljutškovi täispikk debüütfilm «Morten» uurib noorte elu, põimides argised teemad nagu koolikiusamine ja perekondlikud raskused müstilise õhustikuga. Film, kus teevad kaasa Tõru Kannimäe ja Andres Mähar, on valminud Reeli Reinausi 2020. aasta romaani põhjal.

Režissöör Ivan Pavljutškovi täispikk debüütfilm «Morten» on jõudnud Eesti kinodesse, pakkudes vaatajale pilguheite noorte maailma, kus argielu probleemid põrkuvad müstiliste ja kohati kurjakuulutavate sündmustega. Teos põhineb kirjanik Reeli Reinausi 2020. aastal ilmunud romaanil «Morten, Emilie ja kadunud maailmad», ent filmis on algmaterjali märgatavalt kohandatud, et luua terviklikum kinematograafiline kogemus.

Stsenarist Reinaus on teinud julge otsuse kirjutada originaalteos kinolinale ümber, vältides romaani unenäolisi kontraste, kus tegelased on sageli äärmuslikult üheplaanilised. Filmis «Morten» on rõhk asetatud noorte reaalsele elule: koolikiusamisele, perekondlikule lagunemisele ja esimesele armastusele.

Näitlejatöö ja visuaalne keel

Peaosatäitja Tõru Kannimäe sooritus on filmi üks tugevamaid külgi. Vaid 16-aastane näitleja suudab oma pilgu ja emotsioonitu miimikaga edasi anda keerulisi tundeid, mis sageli jäävad kogenenumatelegi kättesaamatuks. Tema kõrval mängib alkohoolikust onu rolli Andres Mähar, kelle tegelaskuju on üks filmi veenvamaid ja terviklikumaid elemente.

Operaator Ants Tammiku visuaalne käekiri aitab filmil eristuda tavapärasest noortefilmist. Tema taust loodusfilmide tegijana tuleb esile viisis, kuidas ta rabamaastikud ja argised keskkonnad ekraanile toob. Need kaadrid ei ole lihtsalt dekoratiivsed postkaardid, vaid kannavad endas Veljo Tormise koorilauludele omast sügavust ja pingeid.

Samas on filmi narratiiv üles ehitatud väga struktureeritult, kus probleemid ja nende lahendused järgnevad üksteisele kui metronoomi taktis. See kindel rütm annab küll turvalise raamistiku, kuid teatud hetkedel lõhub see orgaanilise terviku ning takistab tegelaste loomulikku arengut. Pavljutškov kinnitab oma debüüdiga siiski, et tal on visuaalset tundlikkust ja ambitsiooni. Hoolimata stsenaariumi kohatisest kramplikkusest ja mõne tegelase, näiteks Emili Rohumaa kehastatud Emilie vähesest rakendamisest, on «Morten» märk režissööri arengust ja potentsiaalist Eesti filmimaastikul.