Uuring: vaimse tervise diagnooside usaldusväärsus on vaid mõõdukas

Rahvusvaheline uuring näitab, et vaimse tervise häirete diagnoosimine standardiseeritud intervjuude abil ei ole nii usaldusväärne, kui arvatakse. Diagnooside täpsus erineb oluliselt sõltuvalt haigusest ja arstist, mis seab kahtluse alla senised diagnostikameetodid.

Rahvusvahelise uuringu tulemused seavad kahtluse alla ühe psühhiaatria nurgakivi, standardiseeritud diagnostilised intervjuud, mida arstid üle maailma kasutavad vaimse tervise häirete tuvastamiseks. Uuringust selgus, et nende meetodite usaldusväärsus on vaid mõõdukas ning diagnooside kokkulangevus arstide vahel varieerub märkimisväärselt sõltuvalt sellest, millist häiret hinnatakse.

Miks tulemused erinevad?

Standardiseeritud intervjuud loodi selleks, et vähendada subjektiivsust ja tagada, et erinevad arstid jõuaksid sama patsiendi puhul samale järeldusele. Reaalsuses mängib aga olulist rolli see, kuidas arst küsimusi tõlgendab, kuidas patsient neile vastab ning milline on konkreetse häire diagnostiliste kriteeriumide selgus. Mõne häire puhul on arstidevahelise kokkuleppe määr märksa kõrgem kui teiste puhul.

Mõju patsientidele ja ravile

Diagnoosi ebatäpsus võib avaldada otsest mõju patsientide raviteekonnale. Kui kaks arsti annavad samale inimesele erineva diagnoosi, võib see viia sobimatu ravini, mis omakorda halvendab patsiendi seisundit. Uurijad rõhutasid, et olemasolevaid tööriistu tuleks täiendada ja arstide koolitust parandada, et vähendada tõlgenduslikke erinevusi.

Ekspertide sõnul ei tähenda see, et standardiseeritud intervjuud oleksid kasutud, need jäävad parimaks olemasolevaks vahendiks. Küll aga tuleks nende tulemusi tõlgendada ettevaatlikult ja toetuda ka muudele kliinilistele andmetele, mitte üksnes intervjuu skoorile. Uuring kutsub üles arendama täiendavaid diagnostilisi vahendeid, sh biomarkereid ja digitaalseid hindamisvahendeid, mis aitaksid tulevikus diagnoose täpsemaks muuta.