Uuring: Ruhnu elanikud taotlesid 1920. aastal liitmist Rootsiga

Ajaloolase Mart Kuldkepa uuring näitab, et Ruhnu rootsikeelne kogukond taotles 1920. aastal Rootsi kuningalt saare liitmist Rootsiga. Kui see ei õnnestunud, kasutasid ruhnutlased oskuslikult Eesti-Läti territoriaalvaidlust, et välja kaubelda endale erilised õigused noorest Eesti riigist.

Eesti iseseisvumise järel ei soovitud Ruhnu saarel Eesti riigi alla kuuluda, seda näitavad Rootsi Rahvusarhiivis leitud seni kasutamata dokumendid. Ajaloolane Mart Kuldkepp uuris, kuidas mõnesajaleliikmeline rootsikeelne kogukond ise aktiivselt oma saatuse kujundamises osales.

Taotlus Rootsi kuningale

Ruhnu elanikud saatsid 1920. ja 1921. aastal kirjad Rootsi kuningale, paludes luba saare liitmiseks Rootsiga. Kuldkepa sõnul polnud see juhuslik mõte, Ruhnu oli ajalooliselt tihedalt seotud Rootsiga, saades sealt kirikuõpetajaid, ehitusraha ja muid toetusi. «Ruhnutlased olid alati olnud Rootsiga üsna tihedalt seotud. Kõike seda, mida nad Venemaalt ei saanud, said nad Rootsist,» selgitas ajaloolane.

Rootsis suhtuti Ruhnu kui omamoodi etnograafilisse muuseumi, arvati, et seal elab rahvas umbes samasugust elu nagu rootslaste esivanemad tuhat aastat tagasi. Kuldkepa hinnangul oli see suhtumine aga kahetine: «Teatud mõttes oli see paternalistlik. Arvati, et saarele ei peaks liiga palju uuendusi tooma.»

Rootsi valitsus käitus ettevaatlikult ega soovinud liigselt sekkuda Läänemere teisele kaldale, kartuses sattuda konflikti Venemaaga. Pärast seda, kui Rootsi tunnustas Eesti iseseisvust, muutus saare liitmine Rootsiga sisuliselt võimatuks.

Oskuslik läbirääkimistaktika

Seejärel korrigeerisid ruhnutlased oma eesmärke ja hakkasid taotlema ajalooliste privileegide säilitamist Eesti koosseisus. Sealjuures kasutasid nad osavalt ära Eesti ja Läti territoriaalvaidlust saare üle. «Neil õnnestus seda ära kasutada. Nad said alati öelda: kui meile Eesti Vabariigis ei meeldi, siis hääletame ehk Läti poolt,» märkis Kuldkepp.

Isegi Eesti ametnikud panid tähele ruhnutlaste poliitilist kavalust. Välisministeeriumi teabetalituse juht Eduard Laamann kirjutas hiljem, et Ruhnu elanikud tunduvad naiivsetena, kuid tegutsevad tegelikult väga kaalutletult.

Kuldkepa sõnul oli ruhnutlaste jaoks iseseisvumine hoopis kaotuslugu: «Nad olid harjunud eraldatusega, tegid mida tahtsid ja keegi ei seganud eriti. Kuid siis tuli Eesti Vabariik ja hakkas saarel riigivõimu kehtestama. Neile öeldi: nüüd peate ka teie makse maksma, riigimetsast ei saa enam tasuta puitu võtta, teie harjumuspärane eluviis peab muutuma.»

Tulemus: erilised õigused Eestis

Teine palvekiri osutus edukaks. Rootsi juhatas Eesti tähelepanu ruhnutlaste soovidele ning see andis konkreetseid tulemusi. Saare elanikud said õiguse tasuta kasutada riigimetsa, läbida ajateenistus oma saarel ning säilitasid mitmeid teisi erilisi õigusi.

Eesti riik esitas need meetmed praktiliste haldusotsustena, mitte ajalooliste privileegide tunnustamisena. «Metsa saab tasuta võtta, aga mitte sellepärast, et see on vana privileeg, vaid sellepärast, et nad ka hooldavad seda metsa,» selgitas Kuldkepp riigi seisukohta. Nii said mõlemad pooled väita, et saavutasid soovitu.

Ühe tähelepanuväärsema episoodina toob Kuldkepp välja 1919. aasta nn hülgerasvakampaania, mil Eesti riik ostis ruhnutlastelt hülgerasva ning andis neile vastutasuks relvi, nii kinnitati saarel Eesti võim. «See osa Eesti Vabariigist osteti sisuliselt riigi koosseisu, andes kohalikele elanikele midagi vastu,» ütles ajaloolane.

Väike kogukond kui ajalooline subjekt

Kuldkepa hinnangul on Ruhnu loo peamine väärtus selles, et see muudab arusaama väikeste kogukondade rollist ajaloolistes protsessides. «See lugu näitab, et mõnesajaleliikmeline kogukond oli subjekt. Nad suutsid nendes tingimustes oma huvid läbi suruda,» rõhutas ajaloolane.

Kuigi Ruhnu ei saanud ei Rootsi osaks ega Ahvenamaa-sarnast autonoomiat, kasutas kogukond avanenud võimaluste akent maksimaalselt. «See võimaluste aken oli avatud vaid mõned aastad ja minu hinnangul kasutasid nad seda väga tõhusalt,» lisas Kuldkepp.