Uuring: Rangemad karistused ei vähenda Eesti lähisuhtevägivalla kordumist

Arenguseire Keskuse värske analüüs näitab, et kuigi Eesti elanikud pooldavad lähisuhtevägivalla puhul karmi kätt, on teadusuuringute kohaselt tõhusamaks lahenduseks vägivallatsejate käitumist muutvad programmid, mida Eestis napib.

Eesti elanike soov näha lähisuhtevägivallatsejatele rangemaid karistusi ei kattu teadusuuringute tulemustega, mis viitavad vajadusele keskenduda vägivallatsejate käitumismustrite muutmisele. Arenguseire Keskuse uus lühiraport toob välja, et kuigi avalikkus toetab tugevalt karistusmeetmeid, ei vähenda ainuüksi süüdimõistmine või vabadusekaotus märkimisväärselt kuriteo kordumise tõenäosust.

Arenguseire Keskuse lähisuhtevägivalla uurimissuuna juht Kaupo Koppel nentis, et kuigi kriminaalmenetlus võib anda teatud heidutuse, on rahvusvaheliselt tõhusamaks peetud sekkumisi, mis suunavad toimepanijat oma käitumist muutma. „Kriminaalmenetluse alustamisel võib küll olla teatav heidutav mõju, kuid rahvusvaheline praktika rõhutab üha enam vajadust tegeleda eelkõige vägivalla ennetamisega,” selgitas Koppel.

Avalik arvamus ja tegelikkus

Küsitluse andmed illustreerivad selget lõhet ühiskondliku ootuse ja olemasolevate võimaluste vahel. Koguni 40% Eesti elanikest peab vägivalla ennetamisel kõige tõhusamaks meetmeks just karistuste karmistamist. Samas näitavad andmed, et toimetulekuks vajalikud tugiteenused on raskesti ligipääsetavad: 2024. aasta seisuga on Eestis vaid üks riiklik vägivallast loobumist toetav teenus.

Lisaks riiklikule programmile tegutseb küll mõningaid eraalgatuslikke projekte, ent nende maht on piiratud. Üldine teadlikkus abivõimalustest on madal, vaid 43% vastanutest teadis, et sellised programmid on olemas, ning kõigest 17% pidas vastava abi leidmist lihtsaks. See näitab, et kuigi elanikkond toetab põhimõtteliselt vägivallatsejatele abi pakkumist, 90% pidas seda vastutuse võtmise märgiks, jääb praktiline teostus ebapiisavaks.

Usk käitumise muutumisse

Eesti elanike usaldus vägivaldse käitumise muutmise vastu on ettevaatlik. Kuigi 66% vastanutest pidas käitumise korrigeerimist teoreetiliselt võimalikuks, nõustus väitega, et abi korral on muutus ka päriselt saavutatav, vaid 12% küsitletutest. Koppel rõhutas, et probleemiks on ka programmide mõju süsteemne hindamata jätmine. Praegu piirdutakse enamasti osalejate arvu lugemisega, kuid ei uurita, kas vägivaldne käitumine pärast programmi lõppu tegelikult väheneb või kas ohvrite turvatunne paraneb.

Arenguseire Keskus on Riigikogu juures tegutsev mõttekoda, mis analüüsib ühiskonna pikaajalisi arenguid. Käesolev raport on osa nende uurimissuunast „Lähisuhtevägivalla levik ja trendid Eestis”, millega püütakse kaardistada vägivalla mustreid ja toetada teaduspõhiste sekkumiste väljatöötamist.