Uuring: märgalade taastamine Eestis ja Californias nõuab taimestiku aktiivset turgutamist

Tartu Ülikooli teadlaste uuring näitab, et ainuüksi veerežiimi taastamisest ei piisa rikutud märgalade ökosüsteemi täielikuks elustamiseks. Nii Eesti kui ka USA näidete varal selgus, et edukaks taastumiseks on sageli vajalik taimestiku sihipärane istutamine ja aktiivne sekkumine.

Tartu Ülikooli teadlased analüüsisid nelja aasta jooksul kahe märgalasüsteemi taastumist ning leidsid, et pelgalt veetaseme tõstmisest ei pruugi piisata soovitud tulemuste saavutamiseks. Uuring keskendus Lõuna-Eestis asuvale Ess-soole ja California Sacramento-San Joaquini jõe deltas paiknevale Hill Slough'le.

Mõlemal alal alustati taastamistöid 2021. aastal pärast aastakümneid kestnud kuivendust ja maakasutust. Uurimistöö juht, Tartu Ülikooli keskkonnatehnoloogia nooremteadur Ilona Tamm, nentis, et hoolimata veerežiimi taastamisest jäi taimestiku areng mõlemas kohas oodatust märksa aeglasemaks. Ess-soos ei suutnud taimkate nelja aasta järel katta rohkem kui 30 protsenti kuivemast pinnast ning vajalikud turbasamblad jäid täielikult puuduma.

Sarnased mured eri kliimavööndites

Kahe geograafiliselt erineva ala probleemid osutusid üllatavalt sarnaseks. Ess-soos muutusid tingimused ebaühtlaseks: madalamad alad jäid püsivalt vee alla, samas kui kõrgemad kohad püsisid liiga kuivana. California Hill Slough's tekitasid probleeme tõusu ja mõõnaga kaasnevad veetaseme kõikumised ning ebastabiilne pinnas, mis muutis ala mudaväljaks, kus taimedel oli keeruline kanda kinnitada.

Taimestiku puudumine mõjutab otseselt ka ala süsinikuringet. Ilma taimkatteta, mis fotosünteesi abil süsihappegaasi seoks, jäävad alad õhku süsihappegaasi paiskavateks netoallikateks. Mõõtmised kinnitasid, et kuigi veetaseme tõstmine pidurdas turba lagunemist, ei olnud taimestiku panus süsiniku sidumisse piisav, et heitmeid tasakaalustada.

Aktiivse sekkumise vajadus

Uuringu tulemused viitavad sellele, et taastamisprojektide edukus sõltub varakult seatud ja mõõdetavatest eesmärkidest. Teadlaste hinnangul peavad taastajad olema valmis operatiivselt sekkuma, kui looduslik taastumine ei kulge oodatud tempos. See tähendab lisaks kraavide sulgemisele ka taimestiku istutamist või turbasammalde siirdamist, et protsessi kiirendada ja tagada elustiku naasmine.

Taastamisprojektide planeerimisel on kriitiline jälgida arengut pikema aja vältel ja kohandada tegevusi vastavalt vajadusele. Pelk lootus looduslikule taastumisele ilma kontrollmehhanismideta võib jätta rikutud alad pikaks ajaks süsiniku netoallikateks, selle asemel et saavutada nende esialgne keskkondlik funktsioon.