Uuring: geenid selgitavad ärevushäire tekkest vaid umbes 6%

Seni suurimast ärevushäireid käsitlevast uuringust selgus, et geneetilised eripärad selgitavad ärevuse raskusastet vaid umbes kuue protsendi ulatuses. Ärevus avaldub inimestel väga erinevalt, mõnel esineb see aeg-ajalt, teisel häirib igapäevaelu tõsiselt. Uuring näitab, et ärevushäirete kujunemisel mängivad suurt rolli muud tegurid peale geenide.

Rahvusvahelise teadlaste meeskonna läbi viidud uuring, mis on omataoliste hulgas seni suurim, on toonud uut valgust ärevushäirete tekkepõhjustele. Tulemused näitavad, et praeguste andmete põhjal suudavad geneetilised eripärad selgitada vaid ligikaudu kuut protsenti ärevuse raskusastmest.

Ärevus on seisund, mis avaldub inimestel väga erinevalt. Ühel inimesel võib see tähendada harva esinevat pingetunnet, teise jaoks aga tõsiseid igapäevaelu häirivaid sümptomeid, mis takistavad töötamist, suhtlemist ja muude toimingute tegemist. See mitmekesisus on teadlastele pikalt väljakutseks olnud.

Uuringu tulemused viitavad sellele, et ärevushäirete kujunemine on tugevalt mõjutatud keskkondlikest, psühholoogilistest ja sotsiaalsetest teguritest, mitte peamiselt pärilikkusest. See tähendab, et ainuüksi geneetilise riskiprofiili põhjal ei ole võimalik usaldusväärset ennustust teha, kas inimesel tekib ärevushäire või kui tõsine see on.

Teadlaste sõnul on leid oluline samm ärevushäirete parema mõistmise suunas, kuid rõhutab ühtlasi vajadust vaadelda vaimse tervise häireid laiemas kontekstis. Tulevikus võivad suuremad andmekogumid ja täiustatud uurimismeetodid aidata tuvastada rohkem geneetilisi tegureid, mis ärevusega seotud on.