Uuring: elektritõukeratas on Ühendkuningriigis mootorrattast ohtlikum

Inglismaal ja Walesis läbi viidud mahukas uuring näitab, et elektritõukeratturite risk saada raskeid peavigastusi on 3,5 korda suurem kui mootorratturitel. Teadlaste hinnangul on ohtude peamisteks põhjusteks sõidukite konstruktsioon, väikesed rattad ja kasutajate puudulik kaitsevarustus.

Inglismaa ja Walesi haiglaandmetele tuginev uuring toob välja karmi reaalsuse tänapäevaste kergliikuritega seotud traumadest. Teadustöö, mis avaldati ajakirjas Scientific Reports, tuvastas, et elektritõukerattaga sõitjad on peatraumadele tunduvalt aldimad kui mootor- või jalgratturid. Võrreldes mootorratturitega on elektritõukeratturil oht saada tõsine ajukahjustus ligi 3,5 korda suurem, jalgratturitega võrreldes on risk aga kahekordne.

Disainivigadest tingitud ohud algavad juba sõiduki füüsilistest parameetritest. Väikesed rattad jäävad kergesti kinni äärekividesse või trammirööbastesse, mis peatab sõiduki järsult ja paiskab juhi sageli üle juhtraua. Puuduv vedrustus ja püstine asend teevad tasakaalu hoidmise keeruliseks, eriti äkkpidurdamisel, kus raskuskese on kõrgel.

Haiglastatistika näitas ka selgeid demograafilisi mustreid. Ligikaudu kuuendik ehk 16 protsenti raskete traumadega patsientidest on lapsed või teismelised, kes satuvad õnnetustesse sagedamini kui teised vanuserühmad. Kuigi mehed sattusid õnnetustesse sagedamini, olid naiste vigastused tihti raskemad, nõudes haiglaravi kaks korda sagedamini.

Uurijad analüüsisid 15 000 traumaregistri patsiendi haiguslugu, kombineerides need 23 000 vahejuhtumi ja 77 miljoni läbitud kilomeetri andmetega. Autorid rõhutavad, et tegelik õnnetuste arv on tõenäoliselt veelgi suurem, kuna paljud kergemad kukkumised ei jõua ametlikesse registritesse ning isiklike tõukerataste andmed, millel on sageli kehvemad pidurid, jäid uuringust välja.

Olukorra parandamiseks soovitavad teadlased kehtestada kiivrikohustuse ning muuta sõidukite juhtraudu pehmemaks, et vältida kehatüve vigastusi. Kõige tõhusamaks kaitseks peavad nad aga füüsiliselt eraldatud jalgrattateid, mis välistaksid kokkupõrked raske autoliiklusega.