Uuring: Eestis on sünnitusjärgne tugi killustunud ja perekeskust vajav

Mõttekoja Praxis uuring näitab, et Eesti sünnitusjärgse toe süsteem on küll mitmekesine, kuid perede jaoks jääb abi sageli hajusaks ja raskesti leitavaks. Süsteem on tugevalt lapsekeskne, kuid perekondade terviklikud vajadused jäävad tagaplaanile. Uurijad leiavad, et sünnitusjärgne tugi vajab rohkem perekeskset lähenemist.

Eestis on sünnitusjärgse toe võimalused küll mitmekesised, kuid perede jaoks on abi sageli hajutatud eri asutuste ja teenuste vahel ning selle leidmine ja kasutamine osutub keerukaks. Seda näitab mõttekoja Praxis hiljuti valminud sünnitusjärgse toe uuring, mis heidab valgust sellele, kuidas riik ja ühiskond toetavad peresid lapse sündimise järgsel keerukamatel perioodil.

Uuringu kohaselt on olemasolev süsteem üles ehitatud eelkõige lapse tervise ja heaolu silmas pidades, kuid vanemate – eriti emade – vaimne tervis ja perekonna terviklik toimetulek jääb sageli tähelepanuta. Paljud pered ei tea, milliseid teenuseid neile pakutakse, kust neid otsida või kuidas erinevatele tugisüsteemidele ligi pääseda.

Killustatus tekitab lünki

Praxise uurijad tõid välja, et sünnitusjärgne tugi on jaotunud paljude eri asutuste vahel – haiglad, perearstid, naistearstid, ämmaemandad, kohalikud omavalitsused ja mittetulundusühingud pakuvad kõik oma osa, kuid ühtsest koordinatsioonist napib. See tähendab, et pered peavad ise suures infomüras hakkama saama ja sobivaid teenuseid otsima just siis, kui nad on väsinud ja kurnatud.

Eriti keeruliseks osutub olukord perede puhul, kellel tekivad sünnitusjärgsed psühholoogilised raskused, nagu sünnitusjärgne depressioon. Selliste probleemide varajane märkamine ja abini jõudmine on praeguse hajutatud süsteemi tingimustes keeruline, leiab Praxis.

Perekeskne lähenemine vajab arendamist

Mõttekoda soovitab Eestil liikuda senisest enam perekeskse lähenemise suunas, kus tugisüsteem arvestab kogu pere vajadusi – mitte üksnes vastsündinu tervist. See tähendab muuhulgas paremat infovahetust eri spetsialistide vahel, selgemat vastutuse jaotust ning senisest tugevamat kohaliku tasandi rolli perede toetamisel. Uurijate sõnul aitaks ühtsem ja koordineeritum lähenemisviis vähendada praegust killustatust ning muuta abi perede jaoks kättesaadavamaks ja mõistetavamaks.