Uuring: Eesti tervishoiusüsteem jätab keelebarjääride lahendamise meditsiinitöötajate õlule

Tallinna Ülikooli uuringust selgub, et meditsiinitöötajad peavad võõrkeelsete patsientide suhtluses lootma improvisatsioonile, kuna riiklikult rahastatud tõlketeenuseid tervishoius ei eksisteeri. Ilma süsteemse toeta kujutab see olukord ohtu patsiendi ohutusele ja ravi kvaliteedile.

Eesti tervishoiuasutustes puudub ühtne ja rahastatud süsteem, mis aitaks meditsiinitöötajatel suhelda patsientidega, kes ei valda eesti keelt. See sunnib arste, õdesid ja ämmaemandaid toetuma omaalgatuslikule improviseerimisele, selgub uuringust.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi nooremteaduri uuring, mis põhineb 2025. aastal 198 tervishoiutöötajalt kogutud andmetel, toob esile süsteemse tühimiku. Kuigi Eesti tervishoiusüsteem pakub paljudes valdkondades tipptasemel abi, on patsientide teavitamine ja suuline suhtlus keelebarjääri korral sageli juhuslik ja ebakindel.

Kirjalikud materjalid vajavad tõlget

Uuringust selgus, et tervishoiutöötajad peavad kriitiliseks vajadust kirjalike materjalide järele. Üheksakümmend protsenti vastanutest pidas ravimi infolehti tähtsaimaks dokumendiks, mis vajab tõlkimist, et tagada ravi ohutus ja tõhusus. Samavõrd oluliseks peeti ravijuhendite ja nõusolekuvormide kättesaadavust muudes keeltes.

Praegune olukord, kus arstid peavad lootma kolleegide, pereliikmete või juhuslike tõlkijate abile, ei ole jätkusuutlik. Erinevalt politsei- või kohtusüsteemist, kus tõlketeenus on seadusandlikult tagatud ja rahastatud, on meditsiinivaldkond jäetud teadmatusse. Maadla märgib, et professionaalsete tervishoiutõlkide puudus on terav, eriti pärast seda, kui Tallinna Ülikoolis suleti kolm aastat tagasi vastav magistriõppekava.

Süsteem vajab sekkumist

Tervishoiutöötajate hinnangul on kirjaliku tõlke puhul vajalik ka toimetamine, kuid vastutus tõlke kvaliteedi eest lasub tihti arstidel endil. Olukorra muutmiseks on vaja riiklikul tasandil määratleda, millised dokumendid vajavad tõlkimist ja kust leitakse selleks vajalik rahastus.

Keelebarjäärist tulenev tervisealane ebavõrdsus mõjutab otseselt kümneid tuhandeid Eestis elavaid inimesi, alates eakatest ja lõpetades pagulastega. Süsteemi puudumine, mis jätab vastutuse üksikutele spetsialistidele, ohustab nii patsiendi turvalisust kui ka raviteenuse usaldusväärsust.