Uuring: Eesti põtrade stabiilsus erineb Kesk-Euroopa asurkonnast

Värske rahvusvaheline uuring heidab valgust Euroopa põtrade ajaloole, näidates, et erinevalt Kesk-Euroopast on Eesti ja Ida-Euroopa põdrad püsinud aastatuhandeid stabiilsena. Teadlaste sõnul on põhiliseks erinevuste tekitajaks inimese varajane mõju maastikule ja elupaikadele.

Euroopa põtrade ajalugu on viimase 50 000 aasta jooksul kulgenud kaht erinevat rada pidi, selgub värskest uuringust, mis analüüsis nii iidseid kui ka kaasaegseid geeniandmeid. Kui Kesk-Euroopas tabas põtrade asurkonda pärast jääajajärgset õitsengut järsk taandumine, siis Ida-Euroopas, sealhulgas Eestis, on loomade populatsioon püsinud märksa elujõulisemana.

Rahvusvahelise teadlasrühma analüüs, milles osalesid ka Lembi Lõugas Tallinna Ülikoolist ja Eve Rannamäe Tartu Ülikoolist, koondas andmed 95 iidse põdraluu ja 137 tänapäevase looma genoomist. Tulemused avaldati teadusajakirjas Heredity.

Inimene kui populatsiooni kujundaja

Uuringust ilmneb, et põtrade jaoks oli kuldajaks periood pärast viimast jääaega, kui Euroopat katsid laialdased metsad. Loomade arvukus saavutas oma ajaloolise tipu, kuid seejärel toimus Kesk-Euroopas järsk langus, asurkond kahanes tervelt neli korda. Samal ajal on idapoolne põtrade asurkond, mis hõlmab ka Eestit, suutnud läbi aastatuhandete stabiilsust hoida.

Peamiseks põhjuseks, miks Kesk-Euroopa põdrad on taandunud peamiselt vaid Kirde-Poola ja Lääne-Valgevene metsadesse, peavad uurijad inimtegevust. Kliimamuutused ei olnud loomadele takistuseks, kuid inimasustuse tihenemine ja sellega kaasnenud intensiivne metsade raiumine ning küttimine muutsid nende elukeskkonna sobimatuks. Seevastu Ida-Euroopa piirkondades on inimtegevuse surve loodusmaastikule olnud ajalooliselt väikesemahulisem, võimaldades põtradel oma asuala edukalt säilitada.