Uuring: "ameerikaeestlane" on Eestis püsiv kultuuriline stereotüüp

Tartu Ülikooli doktorant Martin Nõmm analüüsis, kuidas "amerikaniseerunud eestlase" kuvand on Eesti kultuuris toiminud kaitsemehhanismina. Uuring hõlmab ajaperioodi 1950ndatest tänapäevani ning kirjeldab stereotüübi kasutamist nii meelelahutuses kui poliitilises diskursuses.

Tartu Ülikooli doktorandi Martin Nõmme värske uurimistöö avab "amerikaniseerunud eestlase" kui püsiva kultuurilise tegelaskuju tausta. Ajakirjas Keel ja Kirjandus avaldatud analüüs näitab, et see stereotüüp pole pelgalt juhuslik nali, vaid sotsiaalne tööriist, millega ühiskond tegeleb hirmudega oma identiteedi ja keele säilimise pärast.

Uurimus kaardistas kultuuritekste alates 1950ndatest, hõlmates väliseesti kirjandust, filme ja tänapäeva sotsiaalmeediat. Juba aastakümneid tagasi olid väliseesti näidendite ja linateoste tegelased olid ameerikalikku elustiili ihalevad noored, kes kombineerisid inglise ja eesti keelt. See niinimetatud "Estonglish" on tänini üks stereotüübi kandvamaid elemente.

Poliitika ja meedia peegeldus

Eesti taasiseseisvumise järgsel ajal on see kuvand saanud uue väljundi. Telesarja "Õnne 13" tegelane Thor-Björn Margna või sotsiaalmeedias tuntust kogunud "Älice megaa põnev elu" on vaid mõned näited, mis stereotüüpi elus hoiavad.

Kuvandit on kasutatud ka poliitiliste pingete maandamiseks või vastandamiseks. Uurija toob näiteks endise presidendi Toomas Hendrik Ilvese, kelle võõrapärast aktsenti ja kõnepruuki on meedias ja paroodiasaates korduvalt võimendatud. Ühel juhul omistati talle avalikkuses Miki Hiire kõrvad, mis sümboliseeris Lääne mõjutuste ja eestilikkuse vastandamist.

Nõmme hinnangul on tegemist kaitsemehhanismiga. Kui kaks kultuuriruumi põrkuvad, aitab üleolekuhuumor kohalikel leevendada ebakõla, mis tekib inglise keele ja popkultuuri pealetungi foonil. Naeruvääristamine pakub ühtekuuluvustunnet olukorras, kus rahvuslik identiteet tunnetab survet väljastpoolt.