Uurimus: 13. sajandi Eesti kalmistud kuuluvad kristlastele

Arqueoloogilised analüüsid näitavad, et Eesti rannikualade 13. sajandi kalmistutes maetud inimesed olid kristlased, mitte paganlased, nagu seni arvati. Hauapanuste olemasolu viitab siiski kohalikule, ristisõja-eelsele kristlikule tavale, mida toetavad jäljed väikestest kirikutest.

Eesti 13. sajandi arch eoloogiline pilt vajavat täiendamist. Senini on rannikualade külakalmistutele maetuid peetud paganateks, põhjuseks hauapanuste leiumarked, mida seostati eelkristlikke usundiga. Kuid kõige uuemad uuringud osutavad hoopis teisele: tegu oli kristlike inimestega, kes järgisid kohalikke matmiskombekombeid.

Arheoloogiliste uuringute kohaselt oli Eesti territoorium toona juba kaetud väikeste erakirikute võrgustikuga. See fakt näitab, et kohalik rahvas pöördus kristluse poole enne laiaulatuslikke ristisõdu. Ristisõdade ajast leitud registrites mainitakse paljusid Eesti piirkonnas asuvaid kirikuid, mis kinnitavad usulise elu olemasolu juba varases perioodi.

Hauapanuste näol polnud tegemist paganlikele tavadele omase tavaga, vaid pigem kristlaste poolt aktsepteeritud kohalikult kristluselt pärit praktikaga. Sellised leiud muudavad arusaama 13. sajandi Eesti ühiskonna usklikust struktuurist. Uuringud näitavad, et siinne rahvas pidi omavat juba organiseeritud kristlikku kogukonda.

Eesti rannikualade kalmistute üleuurimine aitab paremini mõista ristisõda eelset kristluse levik areaalis. See muudab mitme sajandi vanaks peetud ajaloolist narratiivi, milles Eesti näidatakse kristluse vastuvõtt täiesti paganlikuna piirkonnana. Jätkuv arqueoloogiline töö peaks andma veel rohkem vastuseid selle perioodi usuelu kohta.