Uued uuringud täpsustavad Viltina kivikalme kasutusaega Saaremaal

Värske uurimistöö heidab uut valgust Saaremaal asuvale Viltina kivikalmele, analüüsides 1940. aasta kaevamistel kogutud materjali. Teadustöö täpsustab kalme aktiivseima kasutusperioodi 11.-12. sajandisse ja kinnitab selle olulisust veel sajandeid hiljem.

1940. aastal Saaremaal Viltinas läbi viidud kiirustavad väljakaevamised on saanud uue tähenduse tänu äsja valminud põhjalikule uurimistööle. Arheoloogilised tööd algasid toona kartuses, et Nõukogude Liidu baaside rajamine võib muistise hävitada. Ehkki baase Viltinasse lõpuks ei ehitatud ja kalme säilis, mõjutas tööde kiire tempo ja pinnase sõelumata jätmine toona leitud materjali hulka ja kvaliteeti, kusjuures osa esemeid läks Teise maailmasõja evakuatsiooni käigus kaotsi.

Mahukas materjal uues andmebaasis

1940. aasta kaevamistel fikseeriti üle 5500 leiunumbri, mis sisaldavad kokku enam kui 20 000 eset ja esemekatket. Teadustöö raames vaadati säilinud materjal uuesti läbi, määrati ja dateeriti esemed ning kanti need koos kirjeldustega Osiliana andmebaasi. Esmakordselt on kaardistatud kõigi leidude täpne asukoht kalme ulatuses, kasutades selleks varasemate väljakaevamiste jooniseid.

Kasutusaeg ja matmistavad

Värskete andmete põhjal jääb Viltina kalme peamine kasutusaeg 11. ja 12. sajandisse. Varem eeldati kalmistu kasutusajaks laiemat vahemikku 10.-13. sajandini, kuid nüüd on selgunud, et rajatis tekkis tõenäoliselt 10. sajandi lõpus või 11. sajandi alguses. Kalmel toimunud tegevus ei hääbunud täielikult ka pärast 13. sajandit, mida kinnitavad leiukohast avastatud kesk- ja uusaegsed mündid.

Valdavaks matmisviisiks Viltinas olid põletusmatused, kus põletatud luud ja hauapanused olid kalme alale laiali puistatud. Välitöödel tuvastati ka üheksa kiviringi, millest suurem osa oli hilisemate matmiste käigus osaliselt kahjustatud.

Tähelepanu pälvisid kolm pealmistes kihtides asunud laibamatust, mille hauapanused puudusid ja luustikud olid tugevalt kõdunenud. Ühe maetu sõrmes olnud sõrmus võimaldab matuse dateerida 15.-17. sajandisse. Sarnaseid hilisemaid matuseid on leitud ka teistest Eesti kalmetest, mis viitab sellele, et Viltina säilitas oma tähtsuse kohaliku rahva jaoks veel sajandeid. Need hilisemad matused võivad olla seotud isikutega, keda polnud võimalik kristlikule kalmistule sängitada.