USA rahandusministri kandidaat Scott Bessent on võtnud suuna agressiivsele turusekkumisele

USA rahandusministri kandidaat Scott Bessent on asunud rakendama enneolematult jõulisi turusekkumisi, eesmärgiga ohjeldada riigivõlakirjade tootluse kasvu ja mõjutada valuutaturgusid. Ekspertide sõnul sarnaneb tema tegevusstiil 1980ndate rahandusjuhtide omaga, olles märgatavalt aktiivsem kui varasematel aastakümnetel.

USA rahandusminister Scott Bessent on asunud ajama poliitikat, mis teeb temast kõige sekkuvama ametkonna juhi viimaste aastakümnete jooksul. Tema tegevus, mille eesmärk on ohjeldada riigivõlakirjade tootluse tõusu, on hakanud kordades aktiivsemalt mõjutama finantsturge, pannes kaalule tema enda maine investorite ja analüütikute silmis.

Muutused võlakirjaturul ja jeeni tugi

Hiljutise näitena sellisest lähenemisest on USA rahandusministeerium vähemalt kahekordistanud 10-30-aastaste võlakirjade tagasiostu mahtu, ja seda vaid kaks nädalat pärast algse ostugraafiku avalikustamist. See samm järgnes varasematele aruteludele pikaajaliste võlakirjade väljalaske võimalikust vähendamisest. Veelgi silmatorkavam oli 31. juulil toimunud operatsioon, mil USA võimud ostsid esmakordselt kolme aastakümne jooksul Jaapani jeene. Eesmärgiks oli vähendada survet Jaapanile, et riik ei peaks oma valuuta toetamiseks massiliselt USA riigivõlakirju müüma.

Võrdlus mineviku meetoditega

Endine USA rahandusministeeriumi ametnik ja praegune OMFIF-i esindaja Mark Sobel märkis, et Bessent tegutseb selgelt interventsionistlikult. Tema sõnul pole sarnases mahus riiklikku sekkumist nähtud alates 1980ndatest, kui toonane rahandusminister James Baker juhtis Plazat ja Louvre'i kokkuleppeid. Analüütikute hinnangul tuleneb Bessenti julgus riskida tema varasemast karjäärist riskifondides, kus ta töötas koos George Sorosiga ja oli tuntud edukate panuste poolest Briti naela ja Jaapani jeeni vastu.

Washingtonis tegutseva konsultatsioonifirma International Capital Strategies juhtivpartner Douglas Rediker rõhutas, et Bessenti sekkumised toimuvad sageli ilma otsese kriisiolukorrata, mis eristab teda eelkäijatest, kes sekkusid turgudesse peamiselt pandeemia või ülemaailmse finantskriisi ajal. Turuosaliste hinnangul on võlakirjade tootluse kasv siiski tingitud fundamentaalsetest teguritest nagu inflatsiooniootused ja kasvav eelarvepuudujääk.