USA ja Iraani vaheline relvakonflikt kerkib taas: mida Ormuzis tegelikult toimub?

USA ja Iraan vahetavad sõjalisi lööke, Iraan ründab tankereid Ormuzis ning USA vastab löökidega Iraani sõjalistele objektidele. Iraanist pärit ekspert Nikita Smagin selgitab, et konflikt sai alguse naftasanktsioonide tegeliku mittetäitmisest, ning hoiatab, et praegusel sõjalisel kursil ei saavuta kumbki pool oma eesmärke.

Ormuzis puhkesid uued kokkupõrked pärast seda, kui läbirääkimised USA ja Iraani vahel naftasanktsioonide üle ummikusse jooksid. Iraan alustas rünnakuid väinas liikuvate tankerite vastu, USA kostis löökidega Iraani sõjaobjektidele. Donald Trump kuulutas, et USA on nüüd „Ormuzis kaitsjaks", ja käivitas Iraani vastu mereblokaadi.

Miks läbirääkimised läbi kukkusid

Iraani ekspert Nikita Smagin seletab, et tuline küsimus polnud niivõrd memorandumi allkirjastamine iseenesest, kuivõrd see, et USA ei lasknud Iraanil naftaeksporti tegelikult taastada. Formaalselt tühistati naftasanktsioonid küll, kuid kui Iraan läks India ja Jaapaniga läbi rääkima, vastasid need riigid, et ilma USA selge rohelise tuleta ei julgeta tehinguid sõlmida.

«Soovitud tulemus tähendas Iraanile kohest sanktsioonitest vabanemist, mitte paberil, vaid päriselus,» selgitab Smagin. «Kui see ei tule kohe, on Iraani Islamivabariigi loogika lihtne: USA-d ei saa usaldada, seega tuleb vastata jõuga.»

Lisaks jäid külmutatud varad vabastamata ja kokkulepitud tingimused täideti valikuliselt. Iraani Islamivabariigi seisukohalt peab USA andma koheselt ja konkreetselt.

Ormuzis toimub praegu

Smaginil pole täpseid arve, kuid tema hinnangul on väinas vaba liikumine piiratud umbes 80-90 protsendi ulatuses. USA ütleb, et läbi pääsevad kõik, välja arvatud Iraaniga seotud laevad. Iraan omakorda laseb läbi vaid need, kellele tema ise on loa andnud, Hiina ja Pakistani partnerlaevad näiteks, kuigi needki liiguvad teatud riskiga.

Tulemus: maailmaturul liigub naftat oluliselt vähem kui vaja, et hinnad stabiilsena püsida.

Iraani peamine trump on see, et väina de facto sulgemiseks piisab ühest tabamust nädalas, üks tanker lüüa ja teised ei julge enam sõita. «Iraani sõjaliste võimete täielik hävitamine sel määral, et ta seda ei saaks teha, on saavutamatu eesmärk,» ütleb Smagin otse.

Sõda ei too kumbagile tulemust

Iraanile ei toonud jõu kasutamine soovitud mööndusi, USA pole põlvili käinud. USA löögid Iraani sõjalistele objektidele ei muuda aga Ormuzis olukorda.

«Kui sa soovid midagi saavutada, siis sisuliselt on ainus sõjaline tee hävitada Iraani infrastruktuur tervikuna ja muuta riik ebaõnnestunud riigiks,» nendib Smagin. Kuid isegi see ei pruugi Ormuzit lähiajal avada, ning sellise stsenaariumi järel tooks Iraanist lähtuv pagulastevoog kogu piirkonda ulatusliku destabilisatsiooni.

Kõige ratsionaalsemaks peab Smagin stsenaariumi, kus USA lõpetab sõjalised operatsioonid ja tõmbub piirkonnast tagasi. Iraan lepiks siis tõenäoliselt Pärsia lahe araabia riikidega ning avaks väina vastutasuks teatud maksetest. Järele jääks Iraani tuumaprogramm, mida Iisrael perioodiliselt pommitaks.

Iisraeli plaan ja miks see ebaõnnestus

Ajalehed Haaretz ja New York Times kirjutasid Iisraeli esialgsest plaanist toetuda kurdi miilitsale ja endisele Iraani presidendile Mahmoud Ahmadinejadile. Smagin lükkab selle idee kiiresti kõrvale.

Iraani armee on umbes 400 000 sõdurit, Islamivabariigi Revolutsioonilised Kaardiväed samuti umbes 400 000, mõlemad lahinguvõimelised. Neile vastandada 10 000-20 000 kurdi võitlejat, kellel puudub värske lahingukogemus, see pole sama mis Süüria olukord, kus Ahmad ash-Sharaa võitlejad olid aastakümneid sõjakoldes karastunud.

«Kurdivariant oleks töötanud ainult siis, kui Iraan oleks juba ebaõnnestunud riik, ja seda pole juhtunud,» ütleb Smagin.

Ta usub, et Benjamin Netanyahu tegelik eesmärk polnud niivõrd Ahmadinejadi võimule toomine, kuivõrd USA otsese sõjalise osaluse saavutamine. «See osa plaanist töötas,» tõdeb ta. «Praegu USA ja Iraan sõdivad.»

Kui kaua see kestab

Smaginil on vastus lühike: «Lõputult.»

Kui USA ja Iraan ei jõua kokkuleppele, Smagin rõhutab, et tegelik kokkulepe saab sündida vaid Iraani tingimustel, jääb parimaks stsenaariumiks mõõdukas rahutu olukord koos perioodiliste kokkupõrgetega. Halvimal juhul jätkub intensiivne sõda piirkonnas kuude või aastate jooksul.

Smaginil on üks selge sõnum: «Nii kaua, kuni käivad sõjalised operatsioonid, ei maksa oodata Iraani sisemist protesti. Nii oli eelmisel aastal, nii on ka praegu, protestiaktiivsus kukub nullilähedasele.»