USA ja Iraani konflikt eskaleerub: Hormuzi väinast võib saada pikaajaline sõjatanner

Juunikuine vaherahu USA ja Iraani vahel on sattunud raskustesse, tuues kaasa uue eskaleerumise laine Lähis-Idas. Mõlemad pooled on naasnud igapäevaste õhu- ja droonirünnakute juurde, seades ohtu maailma ühe strateegiliselt kriitilisema kaubatee.

Vaherahu, mis pidi stabiliseerima olukorda USA ja Iraani vahel, on sattunud tugeva surve alla. Viimastel päevadel on õhurünnakud, droonirünnakud ja raketilöögid muutunud taas igapäevaseks nähtuseks, tekitades küsimuse, kas konflikt on muutumas lahenduseta pikaajaliseks sõjaks.

USA sõjalennukid on hoogustanud lööke erinevate sihtmärkide pihta üle Iraani, samas kui Teheran on jätkanud rünnakuid USA positsioonide ja piirkondlike liitlaste vastu. Iraani jõud on sihikule võtnud objekte mitmes Pärsia lahe riigis ning on taas häirinud laevaliiklust Hormuzi väinas. See piirkond on kriitilise tähtsusega, kuna varem läbib seda ligikaudu 20 protsenti maailma kaubeldavast naftast ja gaasist. Samal ajal on Jeemenis tegutsevad Iraani toetatud Houthi mässulised ähvardanud Saudi Araabia mereteid, mis suurendab kartust teise strateegilise kitsaskoha kaasamisest konflikti.

Sõjalise ülekaalu piirid

Analüütikute hinnangul on USA sõjaline ülekaal vaieldamatu, kuid see ei taga automaatselt edu. Washingtoni eesmärgid on sõja jooksul korduvalt muutunud: algne rõhuasetus režiimimuutusel ja tuumaprogrammi likvideerimisel on nihkunud sõjalise võimekuse allapoole surumisele. Praegune esmane eesmärk paistab olevat Hormuzi väina liikluse taastamine. Siiski on vaatlejad märkinud, et isegi 95-protsendiline edukus Iraani raketiseadeldiste ja droonide hävitamisel jätaks Teheranile piisava 5-protsendilise jääkvõimekuse, et laevaliiklust väinas siiski häirida. Iraani droonid ja mobiilsed raketisüsteemid on laialdaselt hajutatud, mis muudab nende täieliku neutraliseerimise keeruliseks.

Stimson Centeri teadur Kelly Grieco võrdles olukorda 1990ndate aastate Iraagiga, mil USA rakendas lennukeelutsoone ja kasutasid õhuväge pikaajalise surve avaldamiseks. See lähenemine tähendab sageli piiratud sõjalist kampaaniat, kus rünnakute ja vasturünnakute tsükkel kestab aastaid ilma kindla poliitilise lahenduseta.

Diplomaatilised ummikud

Diplomaatilised jõupingutused on jätkunud, kuid tulemused on jäänud tagasihoidlikuks. Iraani siseminister Eskandar Momeni külastas hiljuti Pakistani, mis oli üheks juunikuise vaherahu vahendajaks, püüdes kõnelusi taaselustada. USA president Donald Trump on aga kõneluste suhtes skeptiline. «Meil pole huvi kohtuda,» teatas Trump teisipäeval, viidates sellele, et USA õhukampaania võib hoopis intensiivistuda.

Londonis asuva luurefirma Sibylline turvaanalüütik Megan Sutcliffe hoiatab, et kui USA jätkab rünnakuid taristu, nagu raudteede, sadamate ja energiarajatiste vastu, vastab Iraan samaga. See «tit-for-tat» taktika lükkab mõlema poole lähemale täiemahulise konflikti taastumisele. Diplomatid otsivad endiselt võimalusi, kuidas saavutada püsivat kokkulepet, mis rahuldaks mõlema poole julgeolekuhuve ja tagaks vaba mereliikluse Hormuzi väinas.