USA ja Iraan allkirjastasid sõja lõpetamise memorandumi, kes saavutas oma eesmärgid?

18. juunil 2026 allkirjastasid USA president Donald Trump ja Iraani president Masoud Pezeshkian vastastikuse mõistmise memorandumi, mis näeb ette 60-päevase relvarahu ja läbirääkimiste alustamise täieliku rahuni jõudmiseks. Kokkulepe sisaldab USA mereblokaadi lõpetamist ning Hormusi väina avamist laevaliiklusele, kuid paljud sõjalised eesmärgid jäid mõlemal poolel saavutamata. Analüütikud küsivad, kellele sõda tegelikult kasulik oli.

18. juunil 2026 allkirjastasid USA president Donald Trump ja Iraani president Masoud Pezeshkian vastastikuse mõistmise memorandumi, millega kehtestatakse 60-päevane relvarahu kõigil rinnetel ning alustatakse läbirääkimisi täieliku rahulepingu sõlmimiseks. Washingtoni kohustus on lõpetada Iraani mereblokaad, Teheranil aga avada Hormusi väin rahvusvahelisele laevaliiklusele.

Trumpi eesmärgid, täidetud vaid osaliselt

Sõja alguses lubas Trump korduvalt, et USA peamine eesmärk on takistada Iraani tuumarelvastumist. «Me saavutame selle, et Iraanil ei ole tuumarelvi,» teatas president avalikult. «Sõnum on väga lihtne, neil ei ole seda relva kunagi.»

Formaalselt on see eesmärk täidetud: memorandumis kinnitatakse, et Iraan ei arenda tuumarelvi. Kuid leppes ei täpsustata, kuidas kavatsetakse hävitada 972 kilogrammi rikastatud uraani. Trump lubas mais, et see materjal eemaldatakse «tihedas koostöös Iraani Islamivabariigiga ning IAEA järelevalve all ja hävitatakse», kuid Iraan pole sellega veel nõustunud, osapooled leppisid ainult kokku «arutada rikastamise küsimust ja muid aatomivajadusega seotud teemasid».

Teine sõja alguses seatud eesmärk oli Iraani raketitööstuse hävitamine. Trump väitis märtsi lõpus, et 90% Iraani rakettidest ja raketikandjatest on kasutuskõlbmatuks muudetud. New York Timesi ajakirjanikud viitasid aga mai kuus salastatud valitsuse dokumentidele, mille järgi on Iraanil säilinud ligikaudu 70% raketikandjatest ja sama suur osa raketiarsenalist. 10. juunil tõestas Iraan oma lahinguvõimet, tulistades raketilöögid USA sõjaväeobjektide pihta Bahreinis, Kuveidis ja Jordaanias.

Iraani positsioon tugevnes ootamatult

Iraani esialgsed nõudmised hõlmasid julgeolekugarantiisid, kontrolli Hormusi väina üle ning hüvitisi sõjapurustuste eest. Aprillis lisas Teheran nimekirja ka õiguse jätkata uraani rikastamist «riiklikel eesmärkidel» ning nõudis, et USA vabastaks Kataris külmutatud Iraani varad summas 12 miljardit dollarit.

Lõpliku kokkuleppe tingimuste kohaselt kohustub USA lõpetama sõjalised operatsioonid kõigil rinnetel, sh Liibanonis, tühistama mereblokaadi, eraldama 300 miljardit dollarit Iraani majanduse arendamiseks ning eemaldama kõik sanktsioonid. USA luureteenistuste andmetel on Iraanil sõja lõpuks hoopis paremad võimalused Hormusi väina blokeerimiseks kui enne sõja algust. «Me andsime Iraanile väina üle faktilise kontrolli,» ütles CNNile anonüümseks jäänud luureallikas. «See on tõsisem relv kui ükski tuumaarendus.»

Netanjahu, avaldatud võit, tegelik kaotus?

Iisraeli peaminister Benjamin Netanjahu teatas juunis, et sõjakampaania eesmärgid on täidetud. «Ma määrasin eesmärgid, valitsus määras eesmärgid,» ütles ta. «Me ütlesime, et tahame kõrvaldada eksistentsiaalse ohu.» Iisraelil õnnestus tõepoolest nõrgestada Iraani sõjatööstust ning likvideerida mitmeid liidreid, sh kõrgeim juht Ali Khamenei, kaitseminister Aziz Nasirzadeh ja Revolutsioonilise Kaardiväe komandör Mohammad Bagheri.

Paljud lääne politoloogid erinevad Netanjahu arvamusest. El País Lähis-Ida korrespondent Antonio Pita kirjutas juuni keskel: «Iraanis toimuv sõda liigub lõpule ilma selgete võitjateta, kuid relvarahul on selge kaotaja, see on Benjamin Netanjahu.»

Iisraeli teise eesmärgi, Liibanoni Hezbollah' nõrgestamise, osas on tulemused kahetised. Atlandi Nõukogu sõjaline analüütik Nicholas Blanford ütles FT-le: «Hezbollah tuli sellest konfliktist välja vankumatuna. Ta ei muutunud tugevamaks, kuid jäi vankumatuks. Hezbollah' ja Iraani suhted muutusid selgelt tihedamaks.»

Kas Trumpi kokkulepe erineb Obamast?

Trump ise kinnitas, et uus leping on Iraani 2015. aasta tuumakokkuleppest, mida ta nimetas «üheks halvimaks ja rumalamaks kokkuleppeks USA ajaloos», palju parem. Siiski hindavad kriitikud, et uus lepe ei erine sisuliselt Obama-aegsest lepingust ning ei piira tõhusalt Iraani tuuma- ega sõjalist potentsiaali.

Londoni King's College'i konfliktide ja rahvusvaheliste suhete eksperdid Jim Lamson ja Matthew Moran kirjutasid: «Võib öelda, et USA ja Iisrael täitsid enamiku oma sõjalistest eesmärkidest. Nad nõrgestasid Iraani tuumapotentsiaali, sõjalist võimekust ja kaitsesektorit. Kuid strateegilisi eesmärke Iraani vastastele ei saavutatud. Iraan sundis Trumpi otsima konfliktist väljumise võimalust, säilitas kontrolli Hormusi väina üle ja suudab endiselt rünnata piirkonna kriitilise tähtsusega objekte.»

Ühe tõlgenduse kohaselt tähendab relvarahu kiire sõlmimine seda, et Valge Maja soovib luua sõjalise triumfi kuvandi enne sügiseseid vahevalimisi. Axios teatas viitega Iisraeli valitsuse allikatele, et Washington ei andnud Iisraelile võimalust avaldada arvamust memorandumi tingimuste kohta, Netanjahu ise pole veel kokkulepet avalikult kommenteerinud.