USA-Iraani tuumaläbirääkimised: kas kokkulepe on üldse võimalik?

USA välisminister Marco Rubio kinnitas Kongressile, et Washington ei anna Iraanile sanktsioonileevendust ainuüksi Hormuzi väina avamise eest. Analüütikud leiavad siiski, et lepingu sõlmimiseks on mõningaid võimalikke lahendusi, mis nõuavad mõlemalt poolelt ulatuslikku kompromissi.

USA välisminister Marco Rubio teatas Kongressile sel nädalal selgesõnaliselt, et Ameerika Ühendriigid ei kavatse anda Iraanile sanktsioonileevendust ega juurdepääsu külmutatud varadele pelgalt selle eest, et Iraan avaks Hormuzi väina. Rubio sõnul ei ole USA valmis tegeliku käitumusmuutuseta Iraani islamistlikku režiimi majanduslikult leevendama.

Siiski leidub välisministri sõnades mitmeid tõlgendusvõimalusi. Ekspertide hinnangul ei tähenda Rubio karmid avaldused tingimata, et kõik teed läbirääkimisteni on suletud, pigem viitab see sellele, et kokkulepe nõuab mõlemalt poolelt märkimisväärset paindlikkust ja loomingulist diplomaatiat.

Hormuz ja sanktsioonid

Hormuzi väin on maailma üks olulisimaid mereteid, mille kaudu liigub ligikaudu viiendik kogu maailma naftatarnetest. Iraani ähvardused väin sulgeda on tekitanud energiaturgudel märkimisväärset pinget ning sundinud USA administratsiooni otsima diplomaatilist lahendust.

Iraani poolel on käimas tuumaprogramm, mille pärast Lääne riigid on muret tundnud aastaid. Washingtonil on Teheranile kehtestatud ulatuslikud majandusliku surve meetmed, mille leevendamine on Iraani jaoks läbirääkimistel üks peamisi eesmärke. Probleemiks on see, et mõlema poole nõudmised tunduvad praegu üksteisega raskesti ühitatavad.

Miks leping on keeruline

Analüütikud märgivad, et toimiv kokkulepe eeldaks tõenäoliselt mõne suure eelduse revideerimist. USA peab leppima asjaoluga, et Iraan nõuab konkreetseid majanduslikke garantiisid enne igasuguseid järeleandmisi tuumavaldkonnas. Iraanil omakorda tuleks aktsepteerida märkimisväärselt rangemat rahvusvahelist järelevalvet oma tuumaprogrammi üle.

Kokkuvõttes sõltub läbirääkimiste edukus sellest, kas mõlemad pooled suudavad leida keelemängu, mis võimaldaks neil siseriiklikult lepingut „võiduna" esitleda, isegi kui tegeliku sisuga tuleb teha olulisi mööndusi.