Urmas Uudemets: taktgraafik ei lahenda ühistranspordi põhiprobleeme

Regionaal- ja põllumajandusministeerium kavatseb viia maakonnabusse taktgraafiku peale, kuid Urmas Uudemets leiab, et see ei puuduta ühistranspordi kahte peamist vajakajäämist: maksumaksja raha ebaefektiivset kasutamist ja killustunud korraldust seal, kus nõudlus on kõige suurem. Tema hinnangul vajab Tallinna ümbritsev "kuldne ring", Rae, Harku, Saku, Viimsi, Maardu, majanduslikku investeeringut, mitte kosmeetilisi parandusi.

Urmas Uudemets on ühistranspordi reformi teemal selge sõnaga: regionaal- ja põllumajandusministeeriumi plaan viia maakonnabusse taktgraafiku peale on küll korrektne insenerlik töö, kuid see ei lahenda midagi.

Tühi buss täpsemas graafikus

Ministeeriumi idee ise pole halb. Fikseeritud põhiintervall aitab ühendada liine sõlmpunktides ja pakub reisijale lihtsa reegli: buss väljub iga kahe tunni järel. Probleem on mujal.

Põhja-Eesti ühistranspordi keskuse juht Andrus Nilisk on ministeeriumi plaani kommenteerides öelnud otse, et selleks lihtsalt ei jätku raha. Ilma lisarahastuseta on ministeeriumi enda sõnul üks reaalne võimalus piletihinna tõstmine. «Ehk arutame, kuidas panna taktgraafik olemasolevale liinile, mis on suurelt jaolt pooltühi, selle asemel et küsida, kas see liin on üldse õigesti korraldatud?» kirjutab Uudemets.

Eesti on kaetud väikeste, omavalitsusepõhiste ühistranspordisüsteemidega, kus kolmveerand tühjad bussid sõidavad majanduslikult mõttetuid ringe. Viis kuni kümme reisijat liinikilomeetri kohta tähendab maksumaksja raha raiskamist, ükskõik kui täpse graafikuga. Taktgraafik seda ei muuda: buss jääb tühjaks, lihtsalt tühisõidud muutuvad prognoositavamaks.

Kuldne ring vajab teistsugust lähenemist

Kõige rohkem inimesi, kes iga päev pikki vahemaid läbivad, ei ela hõredalt asustatud maapiirkondades. Nad elavad Tallinna ümbritsevas «kuldses ringis», Rae, Harku, Saku, Viimsi vallas, Maardu linnas ja teistes omavalitsustes, kust kümneid tuhandeid inimesi sõidab iga päev autoga Tallinna tööle ja tagasi.

Seal on ühistranspordi arendamise majanduslik mõju kordades suurem kui taktgraafik hõredas maapiirkonnas. Iga inimene, kes vahetab auto bussi, rongi või trammi vastu, tähendab vähem liiklusummikuid, vähem kütust ja aega ning märgatavat kokkuhoidu pereeelarves teise auto loobumise arvelt. Selliseid liine on võimalik rahastada piletitulust, sest neil on reaalne nõudlus.

Uudemets rõhutab, et Harjumaa ja Tallinna «kuldne ring» on kõige selgem näide sellest, kus riik praegu muutma ei kipu. Omavalitsuste tellitud ja ühistranspordi keskuste korraldatud liinivõrk on suunatud peamiselt sisesõitudele, kuid inimesed liiguvad valdade ja linnade piiridest üle.

Kaks erinevat loogikat, üks eelarve

Hõreda asustusega piirkondades on tegemist sotsiaalse garantiiga, minimaalne teenus mõistlike kuludega. Tallinna pendelrände sõlmpunktides on tegemist majandusliku võimalusega, kuhu tuleks investeerida sageduse, kiiruse, mugavuse ja otseühenduste näol suurte tööandjate ja elamupiirkondade vahel.

Ministeerium kaalub plaani rahastamiseks kolme varianti: lisaraha riigieelarvest, liinivõrgu ümberkorraldamine ja piletihinna tõstmine, seda tunnistas ministeeriumi ühistranspordiosakonna juht Andres Ruubas. Kõik kolm tähendavad ressursside ümberjagamist olemasolevasse süsteemi, mitte küsimust, kas raha kulutatakse õigetes kohtades.

Nii kaua, kui kaks täiesti erineva loogikaga ülesannet, sotsiaalne baasgarantii hõredatele piirkondadele ja majanduslik teenus tihedalt asustatud aladele, rahastatakse ühest eelarvest, reguleeritakse ühe juhendiga, aga korraldatakse erinevate asutuste poolt, jääb arutelu selle juurde, milline peaks olema väljumisintervall, mitte selle juurde, kus investeeringutest on suurim kasu.