Uno Ainsoo: ajalugu ei vaja surnute ülistamist, vaid ausust

Analüütik ja kirjutaja Uno Ainsoo leiab, et ühiskonnas juurdunud komme rääkida lahkunutest vaid head moonutab ajalugu ja jätab meid ilma vajalikest õppetundidest. Ta rõhutab, et tõe rääkimine ka inimeste kohta, kes ei olnud eeskujulikud, on ajaloolise aususe ja moraalse tervise seisukohalt vältimatu.

Antiikajast pärinev põhimõte «De mortuis nil nisi verum», ehk «surnutest mitte midagi peale tõe», on tänapäeva ühiskondlikus diskursuses märgatavalt hääbunud, asendudes vaikiva kokkuleppega kõnelda lahkunutest vaid tunnustavalt. See tendents, kus matusetalitustel või järelehüüetes tõstetakse esile vaid kadunukese positiivseid külgi, sõltumata tema tegelikust eluteest, on muutunud normiks, mida harva julgetakse vaidlustada.

Uno Ainsoo tõdeb oma mõttekäigus, et selline pime ülistamine ei ole mitte niivõrd austusavaldus, kuivõrd ajaloo moonutamine. Kui me jätame käsitlemata inimeste tegelikud vead, kuriteod või varjuküljed, kaotame me ka võimaluse õppida mineviku vigadest. Ajalugu on õpetaja vaid siis, kui ta on aus; kui me muudame kõik lahkunud ühe mõõdupuuga heategijateks, muutub kollektiivne mälu ebatäpseks ja kasutuks.

Viidates filosoofilisele pärandile, sealhulgas Voltaire’i mõttele, et elavate ees oleme võlgu austuse, kuid surnute ees vaid tõe, juhib Ainsoo tähelepanu vastuolule. Meie tänane komme kantslitest ja kõnepultidest kuulutada lahkunu eksimatust või ülistada teda tegude eest, mida ta tegelikult ei sooritanud, on teatud tüüpi enesepettus. See tekitab olukorra, kus ajalugu kordab end, kuna me ei ole suutelised adekvaatselt hindama varasemate põlvkondade või avaliku elu tegelaste tegusid.

Lõppkokkuvõttes on küsimus moraalses julguses. Ausus ei tähenda lahkunu solvamist, vaid faktide tunnistamist sellistena, nagu need olid. Kui soovime, et ajalugu meid tõesti õpetaks, peame suutma näha inimest tervikuna, koos kõigi tema varjunditega, selle asemel et koostada müüdistatud elulugusid, mis ei vasta tõele.